Nelson Sullivan

Allikas: Vikipeedia
Nelson Sullivan

Nelson Sullivan (15. märts 1948 Kershaw, Lõuna-Carolina4. juuli 1989 New York) oli Ameerika Ühendriikide videokaameramees. Ta jäädvustas enamasti eluolu keset peaaegu pankrotistunud ja narkokuritegude rohket 1980. aastate Manhattanit, mil Lääne ja Nõukogude Liidu vahel kääris nii-nimetatud Külm sõda. Tema meelispaigad olid Downtowni ööklubide sündmuskohad, mida väisasid elukunstnikud ja drag queen'id. Need olid kohad, mida linn ei olnud veel otseselt ohjeldama asunud.

See oli internetieelne aeg, mille problemaatikaks oli AIDS-i kui surmava haiguse teadvustamine, samas kui maailmalinna kunstielu hakkasid ilmestama postmodernsed isikuvabadused ning väljendusrohkused. New Yorgi 1980. aastate hedonistlikest kulissidest, mille nii-nimetatud patroon oli popkunstnik Andy Warhol, kasvas näiteks välja oma muusikukarjääri alustav Madonna. Nelson Sullivan ise kuulus homoseksuaalsete newyorklaste kogukonda ja varajaste Club Kidsi piduliste seltskonda, olles paljude hiljem tuntuks saanud inimeste hea sõber.

Videokaamera ning melu[muuda | muuda lähteteksti]

Sullivan hakkas kasutama 1980. aastate alguses turule jõudnud odavamaid käeshoitavaid videokaameraid. Ta kasutas esmalt VHS-kaamerat ning hiljem 8-millimeetrise videoformaadiga kaamerat. Seitsme aasta jooksul lindistas ta ligi 1900 tundi videomaterjali, jäädvustades nii ennast kui ka oma sõpru Manhattani linnamelus. Üldiselt püüdis ta jäädvustada kõikmõeldavaid New Yorgi elanikke, sealhulgas nii-öelda põlatuid (N: eluga pahuksis olev ja suguvahetav sakslane hüüdnimega Christina Superstar[1]). Ta lindistas kõike, mis teda huvitas: etendusi baarides ja klubides, majapidusid, ööklubide järjekordi, näituste avamisi galeriides, tänavamoe butiike, pargi- ja tänavafestivale, kultuuritegelaste majutusmekas Hotel Chelsea'is toimuvat, sõprade hilisõhtuseid mõtisklusi, vestlusi taksojuhtidega, jalutamisi oma Blackouti-nimelise koeraga päikeseloojangus Hudsoni jõe kaidel jpm. Ta tabas kaamera ette jäänud New Yorgi tänavatel kohatud inimeste intuitiivseid käitumisi.

Ta oli Lower East Side'i ja Greenwich Village'i galeriide, klubide ja baaride sagedane külaline. Seltskondlikult positsioonilt asus ta Warholi ümbritsenud siseringi äärealal (nende peamised kogunemiskohad jäid rohkem Midtowni poole, 17th Streeti ja Broadway tänava nurgale ning Max's Kansas City restoranklubisse). Ta luges oma sõprade hulka nende tegevuspaikade tegelasi, nagu Warholi noort sõpra Benjamin Liud, lauljat Joey Ariast, moedisainerit Alexis del Lagot ja näitlejat Sylvia Milesi. Kõik need, välja arvatud Miles, olid drag queen'id. Videoklipid ümberriietuvatest sõpradest kujunesid tema harrastuse juhtmotiiviks. Seda võib näha Guy Bernotasa 1982. aasta videomaterjalist "Momma Said...", mille Sullivangi lindile võttis. 1980. aastate lõpus renoveeris ta oma kodu, endise hobuvankrikoja, kolmekorruseliseks factory'iks, milles osalesid ka DJ Larry Tee, drag queen'id RuPaul ja Lahoma Van Zant, aga ka Lady Bunny ning ajakirjanik Michael Musto ja kunstnik Albert Crudo.

Ta oli kroonikuks paljude oma sõprade ja eakaaslaste tõusudele-langustele. Nende seas olid Ethyl Eichelberger, John Sex, Keith Haring ja Tom Rubnitz. Mainimist väärib ka meeletult rajude Club Kidsi pidude palgaline eestvedaja Michael Alig. Viimane tappis 1996. aastal narkouimas elajalikult klubikaaslasest narkomuula Angeli, mida käsitleb "šokumentaaliks" tituleeritud film "Party Monster". Alig on jäädvustatud Sullivani videokogus küll väikelinna sõnaahtra noormehena, kes püüdis New Yorgi 1980. aastate ööelu isekeskis elavdada. Sullivani jäädvustustest on näha peod, kus osalevad heauskselt ka Aligi ema ning kontoritöötajatest valgekraed. Juba 1990. aastate alguses suutis vastuoluliseks muutunud ja räigelt tegutsenud Alig kogu linna ööelu kriminaalsete sise- ja välipidudega ning igasugustest karakteritest ja nartsissistidest kaasalööjatega aastateks sõna otses mõttes pahupidi pöörata.

Elluviimata telesaade ja varane surm[muuda | muuda lähteteksti]

Sullivani tabas 1989. aasta iseseisvuspäeval Meat Packing Districtis paikneva 9th Avenue ja Gansevoort Streeti tänava nurgal asunud kodus 41-aastasena südamerabandus. Ta suri kõigest kolm päeva pärast täistöökohast loobumist, ta kavatses alustada omaenda kaabeltelevisioonisaatega.

Videoarhiiv kui pärand[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aasta oktoobris võttis New York University's Fales Library & Special Collections vastu Sullivani üle 2000 tunni pikkuse videoarhiivi. Annetuse tegid atlantalased Dick Richards, David Goldman ja Robert Coddington projekti "5 Ninth Avenue Project" raames.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Musto. "The 12 Most Nightmarish Nightlife People In NYC History". papermag.com, 25. märts 2015.