Neli armastust

"The Four Loves" ("Neli armastust") on C. S. Lewise raamat armastuse olemusest kristlikust ja filosoofilisest vaatepunktist.

Kokkuvõte

Peatükk 1: sissejuhatus

Lewisele tundus algul, et evangelist Johannese vormelist "Jumal on armastus" nähtub, et inimese armastus väärib armastuse nime ainult juhul, kui see meenutab Jumalat kui Armastust. Sellepärast ta eristas andvat armastust (Gift-love) ja võtvat armastust (vajadusarmastust; Need-love). Esimese näide on mehe hoolitsus perekonna eest, kellega koos olemiseta ta sureks; teine näide on üksildase või hirmunud lapse varjumine ema käte vahele. Siis Jumala armastus on andev: Isa annab Pojale kõik, mis ta on ja mis tal on; Poeg annab end Isale tagasi ning annab end maailmale ja maailma eest Isale, andes maailma temas eneses ka Isale tagasi. Võttev armastus ei sarnane Jumala eluga. Me oleme abitud ja üksildased. Me vajame teisi kehaliselt, emotsionaalselt ja vaimselt. Lewis tahtis ülistada just andvat armastust ja on senini veendunud, et kui me peame armastuseks ainult igatsust olla armastatud, siis oleme väga haletsusväärses olukorras. Aga ta ei ütleks, et võttev armastus ei ole armastus. Asi on keerulisem. Esiteks, võtvat armastust nimetatakse armastuseks, ja keelesse on kogunenud palju taipamisi ja kogemust. Teiseks, ei maksa kergekäeliselt nimetada võtvat armastust pelgaks isekuseks. Emalt lohutust otsivat last ja kaaslaselt seltsi otsivat täiskasvanut ei nimetata isekaks; need, kes seda kõige vähem teevad, ei ole tavaliselt kõige isetumad. Võtva armastuse puudumine on üldiselt külma egoisti tunnus. Tegelikult me vajame üksteist, ja kui see vajadus ei tekita inimeses võtvat armastust, vaid talle tundub, et meil on hea üksi olla, siis see on halb sümptom, nagu isupuudus on halb sümptom, sest me vajame toitu. Kolmandaks, kristluse järgi on inimese vaim seda tervem, mida rohkem ta Jumalat armastab. Aga inimese armastus Jumala vastu on tahes-tahtmata alati suuresti ning enamasti täiesti võttev. See on ilmne, kui palutakse patte andeks või toetust hädas. Veel ilmsem on see äratundmises, et meie loomus ongi üks tohutu vajadus, mis karjub Jumala järele. Mitte et inimesel ei võiks Jumala jaoks olla teistsugust armastust, aga vajaduse elemendist on võimatu lahti saada. Inimene ei saa Jumalat armastada huvitult.

Inimene jõuab Jumalale kõige lähemale, kui ta on vähemalt ühes mõttes kõige vähem Jumala sarnane (täitumus ja vajadus, suveräänsus ja alandlikkus, õigesus ja patukahetsus, piiritu vägevus ja appikarje). Tuleb eristada kahesugust lähedust Jumalale. Üks on sarnasus Jumalaga, teine on lähenemise lähedus. Teises mõttes on Jumalale lähemal see, kes kindlamalt ja kiiremini läheneb lõplikule ühinemisele Jumalaga, Jumala nägemisele ja Jumalast rõõmustamisele. Sarnasuse lähedus ja lähenemise lähedus ei pruugi kokku langeda. Sarnasuse lähedus ei suurene, küll aga lähenemise lähedus. Sarnasus on meile antud, aga lähenemine on meie tegevus. Jumala sarnaseks saadakse ilma koostööta, isegi ilma nõusolekuta. Jumala pojaks saadakse teisiti: see on rohkem kui sarnasus, sest see on ühtsus Jumalaga tahtes; see ei välista erinevusi. Nii et Jumala jäljendamine selles elus peab olema kehastunud Jumala, Jeesuse jäljendamine. Kuigi see on nii kummaliselt erinev Jumala elust iseeneses, ongi see Jumala elu inimesena.

Ütlusele, et Jumal on armastus, on vastukaaluks Denis de Rougemonti ütlus: "Armastus lakkab olemast deemon alles siis, kui ta lakkab olemast jumal." Muidu me hakkame arvama, et armastus on Jumal. Igasugune inimlik armastus oma parimal kujul kipub nõudma endale jumalikku autoriteeti, nagu see oleks Jumala tahe. Ta nõuab täielikku pühendumist ning püüab üles kaaluda kõik teised pretensioonid ja väidab, et iga tegu, mis on siiralt tehtud armastuse pärast, on seeläbi seaduslik ja isegi kiiduväärne. On teada, et erootiline armastus ja isamaa-armastus võivad püüda saada jumalaks. Ent sama lugu on perekondliku kiindumuse ja sõprusega. Ja loomulikul armastusel on see pretensioon just siis, kui see on oma parimal kujul, "puhas", "õilis". See käib eriti erootilise armastuse kohta. Meie armastus ei pretendeeri jumalikkusele enne, kui see pretensioon muutub usutavaks. Selleks peab ta reaalselt sarnanema Jumala kui Armastusega. Meie andev armastus võib tõesti olla Jumala-sarnane, piiritult ja väsimatult andev, rõõmus, energiline, valmis andestama, armastatule head sooviv, kuid see on sarnasuse lähedus, mis iseenesest ei tekita lähenemise lähedust. Me võime eksida ning inimlikule armastusele pühenduda nii, nagu me peaksime pühenduma ainult Jumalale. Siis saabki armastusest deemon, mis hävitab meid ja iseennast, sest ta ei jää armastuseks, vaid temast saab keeruline vihkamine.

Inimlikku armastust ei tohi ebajumalaks teha ega ka naeruvääristada. 19. sajandi kirjandus tegi ebajumalaks erootilise armastuse ja kodused kiindumused. Robert Browning, Charles Kingsley ja Coventry Patmore tunduvad pidavat armumist pühaks saamiseks, maailmale ei vastandata taevariiki, vaid kodu. Nüüd peetakse seda sentimentaalsuseks ning kistakse välja loomuliku armastuse räpased juured. Aga taimel peavadki olema juured, mis on räpased. See on enamasti puhas mustus, kui jätta see aeda, mitte tuua seda kirjutuslauale.

Välislingid

• Raamatu originaaltekst