Nartsissism

Allikas: Vikipeedia

Nartsissism tähendab enesearmastuse, -imetlemise ja enda veetlusjõu suunamist iseendale. Terve, normaalse nartsissismiga inimesel pole vajadust enesearmastust teiste peal välja elada, neid halvustada või näidata tühistena. Nartsissism võib muutuda ka vormilt haiglaslikuks: sel juhul on tegemist nartsissistliku isiksushäiret kandva inimesega. Häire tunnuseks on sisemise tühjusetunde ning alaväärsuskompleksi kompenseerimise püüe teiste inimeste alavääristamise kaudu [1]. Psühhoanalüüsis käsitletakse nartsissimi mõistet teisiti. Selles vaadeldakse inimese tavapäraseid omadusi ja tema kõrvalekaldeid kõigest, mida üldjuhul peetakse normaalseks. Terve nartsissism tähendab inimese visioone ja arusaamasid iseenda suhtes. Üldisemas tähenduses peetakse nartsissismi all silmas ikkagi mingisugust häiret [2].

Magnus Enckell (1870-1925): Narkissos

Sõna „nartsissism“ algupärast ja mõiste tekkimisest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna „nartsissist“ tuleneb Vanakreeka mütoloogiast. Legend räägib kaunist ja uhkest noormehest Narkissosest. Narkissosele oli ennustatud, et ta elupäevad peagi otsa lõppeksid kui ta enda peegelpilti juhtuks nägema. Nümf Echos, kes pidi kandma nähtamatuna-olemise needust, armus Narkissosesse, kuid viimane ei hoolinud Echosest. Kord jahiretkel olles märkas Narkissos juhuslikult enda peegelpilti allikasilmast, see aga ei pakkunud Narkissosele mingisugust vastuarmastust. Nooruk ei lahkunud enam allika äärest, sinna ta nõrkes ning suri. Teda otsima tulnud kaaslased leidsid Narkissose surnukeha kõrvalt kauni kollase lille – nartsissi. [3].

Sigmund Freud u. 1920.a. LIFE

Mõiste „nartsissism“ sündis psühhoanalüüsi arengu käigus. Psühhiaatriasse ja psühholoogiasse kinnistus see mõiste Sigmund Freudi artiklist Zur Einführung des Nartsissmus (1914). Freud mainib, et termini "nartsissism" autoriks pole ta ise vaid ta laenas selle mõiste Paul Näckelt [4]. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissislikku isiksustüüpi alles 1931. aastal ja seda loetakse ka nartsissisliku isiksushäire esimeseks kirjelduseks [5].

Terve nartsissism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nartsissismi tuleks pidada inimese kõige tähtsamaks positiivseks omaduseks [6]. Terve, normaalse nartsissismiga inimesed on enesekindlad ning seesmiselt tugevad. Terve nartsissmiga inimesed on suutelised looma vastastikku rikastavaid inimsuhteid ja leidma elus meelepärast tegevust. Selline inimene tunneb enda tugevusi ja nõrkusi ning seepärast pole tal vajadust ennast või oma andeid kunstlikult esile tõsta [6]. Nad ei halvusta teisi inimesi. Tervet nartsissismi kandva inimese soov eneseteostuseks on ka tema elutahtelise ellusuhtumise eelduseks, neil on rikas tundeelu, nad on võimelised tundma tugevaid tundeid ning suutelised innustuma mitmesugustest asjadest[7]. Kindel enesehinnang võimaldab sellisel inimesel vajadusel hakkama saada üksiolemisega, nartsissism aitab tal läbi tulla teistest elu raskustest ja kriisidest [6] [7].

Nartsissistliku isiksushäirega samaväärt kahjulikuks omaduseks võib pidada ka normaalse nartsissismi puudumist [6]. Terve nartsissimi puudumine avaldub reeglina kehvas enesehinnangus: sellist inimest kimbutab pidev alaväärsustunne. Tervest nartsissismist ilmajäetud inimese vildakat kuvandit iseendast ei suuda parandada ka õnnestumiste kaudu saadud positiivsed kogemused [6]. Normaalse nartsissismi puudumist on teraapia abil võimalik ravida. Raviprotsessis käsitletakse muuhulgas empaatiavõimet, oskust teisi aktsepteerida ning neist hoolida [6].

Terve nartsissism sünnib lapsepõlves koos mina-mõistega ja areneb ümbritsevast keskkonnast saadud positiivsete kogemuste ja nende kahe omavahelise tugevdava koosmõju tagajärjel [7]. Vahel võib inimese sisemine nartsissistlik tasakaal muutuda ka ebastabiilseks. Halvimal juhul võib selline tasakaalutus viia inimese nartsissistlikku masendusse, millest omakorda võivad tekkida erinevad sõltuvused, sealhulgas ka nartsissistlik totaalne häbitunde kadumine [2].

Nartsissistlik isiksushäire[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täpsemalt artiklis: Nartsissistlik isiksushäire


Psühhiaatrias loetakse nartsissistliku isiksushäiret isiksushäirete hulka kuuluvaks psüühiliseks häireks. Psüühikahäirete DSM-klassifikatsioonisüsteemi aktsepteeriti mõiste 1980. aastal [8]. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistrist ICD-10-s seda häiret ei leia, kuna selles peetakse seda „muulaadseks isiksushäireks“ [9]. Nartsissistlikku isiksushäiret ei saa pidada inimese intellektist tulenevaks tervise- või tegutsemistasandi probleemiks, samuti ei peeta seda vaimuhaiguseks. Probleem ilmutab end hoopiski selles, kuidas inimene sotsiaalselt käitub juhul kui tal puuduvad mõningad käitumist ohjeldavad mehhanismid - näiteks pole ta võimeline tundma süü- või häbitunnet. Intellektuaalsetelt võimetelt on taolised inimesed sageli keskmisest kõrgemalgi tasemel. Iialgi pole nad suutelised leppima ja tunnistama enda ebaõnnestumisi. Selline käitumine võib jätta temast valeliku mulje justkui tugeva enesehinnanguga isiksusest [10]. Statistiliselt esineb nartsissistlikku isiksushäiret sagedamini meestel kui naistel. Erinevate allikate põhjal arvatakse, et nartsissistlikku isiksushäiret kannab 1-9 protsenti kogu elanikkonnast [8]. Enesetapukalduvust ja sügavat masendust esineb üldiselt sagedamini nartsissistliku häiretüübiga patsientidel [11].
Psühhoanalüütikute kirjelduste kohaselt on nartsissistliku isiksushäirega isikutele sageli omased kõrgelennulised suurusluulud endast nii fantaasia- kui ka käitumisetasandil. Nad nõuavad enda imetlemist, sageli puudub neil empaatiavõime. Reeglina rikuvad nad oma suhted teiste inimestega empaatiavõime puudulikkuse, kadeduse või ka täispuhutud käitumise tõttu. Üldiselt hakkab nartsissistlik isiksushäire väljenduma varakult, sageli varases täiskasvanueas [8]. Psühhoanalüütik Jorma Myllärniemi arvates on nartsissistlikud häired hakanud tänapäeval levima üha rohkem, samas kui erinevad neuroosid näitavad statistiliselt langustendentsi [2].

Psühhoanalüütikute arvates iseloomustab nartsissistliku iseloomuhäirega inimesi tunnete puudumine. Häire all kannataja pole suuteline erinevaid tundeid tundma ning seetõttu ei suuda ta end tunnete kaudu ka väljendada. Arnold Modellin´i arvates on selle põhjuseks nartsissisti soov vältida neid kogemusi ja tundeid, mis tekivad lähedaste inimsuhete tagajärjel. Sageli takerduvad nartsissistid luulusse, et talle piisab suurepäraselt iseendastki. Sellisest uskumusest kantud käitumine hoiab efektiivselt eemal teiste inimeste võimalikud soovid tema suhtes nagu ka inimsuhete läbi tekkida võivad depressioonid [2]. Juhul kui laps on juba väga noores eas pidanud kogema sügavaid pettumusetundeid oma ema suhtes kuna ema pole osanud vastata adekvaatselt lapse tunnetele, siis võib hakata lapses välja kujunema ebaterve valekujutelm iseenda piisavusest ja kõikvõimsusest ning tal võib kujuneda arvamus et ta justkui ei vajakski oma ellu enam teisi inimesi kuna ta on suuteline ise kõike oma elus valitsema. Jorma Myllärniemi arvates ei tunne nartsissistlikku isiksushäiret põdevad inimesed reeglina ka mingit masendusetunnet. Masendus võib sündida alles seejärel kui taolise inimese habras enesekuvand kokku vajub ning tema enesetähtsustamise ja kõikvõimsuse tunne mingil põhjusel ootamatult kaob: sel juhul ta lihtsalt kukub kokku. Piltlikult öeldes nartsissist ei paindu vaid murdub [2]. Tekkinud masendus võib sageli esile kutsuda ka enesehävitusliku käitumise [11].

Psühhiaater Gustav Schulman mainib, et ravides nartsissistliku isiksushäirega inimest püütakse teda teadlikult aidata äratundmisele, et juhul kui ta jätkab käitumist nartsissistile omaste käitumismudelitega siis vigastab ta sellega teisi ning ennast: jätkates sellise käitumisega hävitab ta oma maine sest teised on tema peale vihased ning hakkavad teda vältima. Kaitsekestast, millega nartsissist on end tüüpiliselt ümbritsenud, püütakse raviga läbi murda ning aidata tal valmistuda kohtumiseks kaitsekesta alt paljastuva masendusega. Schulmani arvates on selline ravi väga raske ning sageli see ongi määratud nurjumisele.[8].


Nartsissist töökohal ning muudes sootsiumides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntud soome teleajakirjaniku Mirja Pyykkö arvates on nartsissiste olnud alati, igasugustel aegadel, kõikides etnilistes rühmades, kultuurides, ühiskonnaklassides ja ametites ning neid on olnud mõlemast sugupoolest [12]. Eriliselt vaimustab taolisi inimesi võimalus saada kasutada võimu teiste inimeste üle.

Markku Salo arvates iseloomustab nartsissistlikku iseloomuhäirega inimesi soov teiste inimestega manipuleerida. Kui nartsissistil pole võimalik oma tahtmist läbi suruda heaga siis võtab ta kasutusele märksa räigemad meetodid: hakkab ähvardama, santažeerima, kirjutama erinevaid kaebekirju ning avaldusi politseisse, tegelema pealekaebamisega [13]. On tüüpiline, et ta moodustab oma „õukonna“, mille liikmeid hoiab ta rahulolevaina mitmesuguste altkäemaksude abil. Nende suhtes, kes tema „õukonnast“ välja langevad, kohaldab ta alati erinevaid repressioone [14]. Salo mainib, et tüüpiliselt on nartsissisti mänguväljakuks kohtuvõimu asutused ning sellega seotud ametkonnad nagu näiteks politsei [15]. Ametiisikud kujutavad nartsissistide jaoks vaid vahendeid oma tahtmise läbisurumisel. See on ka põhjuseks, miks nad suhtlevad igasugu ametnikega märksa sagedamini kui muud inimesed keskmiselt. Nartsissist mõtleb välja erinevaid näilisi probleeme ja seetõttu on ta suuteline riidu alustama ka täiesti üksi, ilma teise osapooleta – seda kõike ikka vaid selleks, et ta saaks kehtestada kontrolli kellegi teise inimese üle. Kohtuprotsessideks valmistudes kogub ta tohutul hulgal asitõendeid ning tassib kohtusaali kõiksugust muud tema arvates protsessimise tarvis vajaminevat materjali. Reeglina on sellised inimesed erakordselt sõnavalmid ja oskavad tavatult osavalt seletada oma nägemusi. Leidliku sõnaseadmisega on nad suutelised välja mõtlema ning konstrueerima igasugu „tõdesid“ ning kavalasti välja mõeldud kuid sisult valelikke/näilikke „asitõendeid“. Selline inimene on valmis ükskõik milleks, et tal õnnestuks kohtuvaidlus iga hinna eest võita, sest vaid see võimaldab tal säilitada ülimuslikkuse kuvandit enda suhtes. Häirik võib alule panna üha uusi kohtuprotsesse, seda ka kohe vahetult pärast eelmise kohtuistungi lõppemist. Tema esmaseks eesmärgiks ongi vastaspoole hävitamine [16] [17].

Juhtimisteaduse ja organisatsiooniteooria professor Pauli Juuti arvates võib töökohal juhi toolil istuv nartsissistlik ülemus muutuda teiste jaoks tõsiseks probleemiks juhul kui ülemus on hakanud endale ette kujutama, et tema ongi muutunud kogu organisatsiooni kehastuseks ning seetõttu on ta end asetanud teiste ülapoolele. [18]

Nartsissistid kirjanduses ja filmikunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Psühhopaadi võrdkujuks võiks pidada Molière Don Juani: mees hurmab, vägistab ja tapab ilma mingite süümepiinadeta. Oscar Wilde´i Dorian Gray portree nimitegelane on õudusromantilist pärimust kandev nartsissist. Maria Jotuni raamatus Kõikuv maja on abielumees Eero omakorda hingeliselt tühi kodutürann. Ingmar Bergmani filmis Fanny ja Alexander õnnestub saatanlikul piiskopil peaaegu ära rikkuda filmi nimitegelaste muus osas õnnelik lapsepõlv [19].

Vaata ka:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikad:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salo, Markku: Varo narsistia! Asianajajan kokemuksia luonnehäiriöisistä: Pamfletti. Barrikadi-sarja. Helsinki: WSOY, 2009. ISBN 978-951-0-36432-1

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.terveyskirjasto.fi/terveyskirjasto/tk.koti?p_artikkeli=lam00085 | Pealkiri = Sanasto| Autor =Matti O. Huttunen | Failitüüp= | Täpsustus= | Väljaanne= Lääkkeet mielen hoidossa | Aeg=23.7.2008 | Koht=Terveyskirjasto | Väljaandja= Kustannus Oy Duodecim | Viidatud = 6.9.2010
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Jorma Myllärniemi http://www.jotte.info/hapea Viidatud =13.6.2009}}
  3. http://narsistienuhrientuki.yhdistysavain.fi/tietoa/julkaisut/raimo_makela/__new_page_-124159/ | Pealkiri=Naamiona terve mieli | Autor=Sirnes, Tollak B. | Täpsustus=Raimo Mäkelän kirjan esittely | Väljaandja=Narsistien uhrien tuki | Viidatud=24.7.2010
  4. Karl May -seura
  5. http://www.narsistienuhrit.info/narsismi.html
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 http://www.hs.fi/omaelama/artikkeli/Jokaisessa+meiss%C3%A4+asuu+narsisti/HS20040322SI1TL0250r
  7. 7,0 7,1 7,2 Jorma Myllärniemi: http://www.jotte.info/narsismi 2009. Viidatud 8.3.2010
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Schulman, Gustav: http://narsistienuhrientuki.yhdistysavain.fi/tietoa/julkaisut/gustav_schulman/__new_page_-122802/#token-122036 Viidatud =03.6.2009}}
  9. Salo 2009, lk. 12
  10. Kinnunen, Eliana: http://yliopistolehti.helsinki.fi/1997_16/lyhyet.html Yliopisto-lehti. 16/1997. Viidatud 3.6.2009.
  11. 11,0 11,1 Schulman, Gustav: http://narsistienuhrientuki.yhdistysavain.fi/tietoa/julkaisut/gustav_schulman/__new_page_-122818/#token-122075 Narsistien uhrien tuki. Viidatud 13.6.2009.
  12. Pyykkö, Mirja: http://web.archive.org/web/20080822212024/http://www.narsistienuhrientuki.info/index.php?alasivu=180&valikko=2 Narsistien tuki. Viidatud 3.6.2009.
  13. Salo, Markku: http://narsistienuhrientuki.yhdistysavain.fi/tietoa/julkaisut/markku_salo/__new_page_-122870/ Narsistien uhrien tuki ry. Viidatud 2.9.2010
  14. Salo 2009, lk. 22.
  15. Salo 2009, lk. 9
  16. Salo 2009, lk. 37–66.
  17. http://yle.fi/alueet/turku/2009/11/narsisti_piinaa_lahipiiriaan_ja_viranomaisia_1195674.html Yle.fi Turku. 27.11.2009. Viidatud 3.8.2010.
  18. Salminen, Reeta: http://yle.fi/uutiset/kotimaa/2010/06/narsistiset_johtajat_uhkailevat_tyopaikoilla_1693394.html 4.6.2010. Yle.fi. Viidatud 22.7.2010
  19. Arvonen, Margit: Narsistin koukussa. Iltalehti/Viikonvaihde, 2007, nr 2.11., lk. 24.