Narratoloogia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Narratoloogia on teadusharu, mis uurib narratiive (lugusid), nende struktuuri ja mõju inimese tunnetusele.[1]

Termin "narratoloogia" pärineb Tzvetan Todorovilt. Kaasaegse narratoloogia algeks loetakse vene formalistide töid, nende hulgas eeskätt Vladimir Proppi 1928. aasta teost „Muinasjutu morfoloogia“ ning Mihhail Bahtini pakutud heteroglossia, dialogismi ja kronotoobi teooriad 1975. aastal avaldatud esseekogumist „Dialoogiline kujutlusvõime“.[1]

Olulisi töid narratoloogia alal on kirjutanud vene formalistid, Vladimir Propp, Jonathan Culler, Paul Ricœur, tänapäevastest uurijatest Gregory Currie, Mieke Bal ja Paul Cobley.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi algul hakkasid vene formalistid narratiivis eristama faabula ja süžee vahel. Taoline strukturalistlik lähenemine, mis võimaldab faabulat ning süžeed eraldi uurida, kutsus esile kaks erinevat meetodit: temaatiline (Propp, Brémond, Greimas, Dundes, jt) ja modaalne (Genette, Prince, jt) narratoloogia.[2] Modaalne narratoloogia piirdub peamiselt tekstis esitatud tegevuste ja sündmuste jada semiootilise formaliseerimisega ehk vormiküsimustega, sellal kui temaatiline narratoloogia uurib tegevuste ja sündmuste esitamise viise ja muid väljendusvahendeid. Mitmed autorid (Sternberg, 1993,[3] Ricœur, 1984 ning Baroni, 2007)[4] on aga rõhutanud, et temaatilist ja modaalset narratoloogiat ei tasu lahus vaadelda.

1966. aastal avaldati ajakirja Communications eriväljaanne, mida on peetud narratoloogia valdkonna uuringute manifestiks. Ajakirjas leidub artikleid Rolant Barthes, Claude Brémond, Gérard Genette, Algirdas Julien Greimas ning Tzvetan Todorov poolt, kes omakorda viitasid tihti Vladimir Proppi (1895–1970) teostele.[5][6]

Uus meedia ja narratoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Digitaalse meedia teoreetik ja professor Janet Murray arutles kahekümnendal sajandil teadusliku arengu tõttu jutustamises ning narratiivi struktuuris toimunud nihke üle esmalt 1997. aastal ilmunud raamatus Hamlet on the Holodeck: The Future of Narrative in Cyberspace“. Murray väidab, et struktuurid nagu multiperspektiivsus kajastavad paremini „einsteinijärgset füüsikat“ ja uusi arusaamasid ideedest nagu aeg, protsess, ja muutus, kui teeb seda traditsiooniline lineaarne narratiiv, mis oli seni narratoloogias ülekaalus olnud. Erinevus uute „küberdraamade“ ja traditsiooniliste jutustuste vahel seisneb asjaolus, et küberdraamad kutsuvad lugejat narratiivi kogema interaktiivsuse läbi (nt hüperteksti kirjandus või veebiseep „The Spot“), mis nõuab uut narratoloogilist lähenemist.[7]

Kasutusvaldkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Narratoloogia lähenemisviise ja meetodeid saab rakendada mistahes narratiivi uurimisel. Sellegipoolest kasutatakse narratoloogia mõistet tüüpiliselt kirjandusteooria, kirjanduskriitika, filmiteooria ning filmikriitika puhul.[1]

Ebatüüpilisi näiteid narratoloogilistest metoodikatest on William Labovi sotsiolingvistilised uuringud suulise jutustamise teemal ning vestlusanalüüs või diskursusanalüüs, mille käigus uuritakse spontaanse verbaalse suhtluse käigus tekkivaid narratiive. Tekstianalüüsi laad, kus narreme on narratiivi struktuuri väikseim ühik, langeb pigem keeleteaduse, semiootika või kirjandusteooria metoodikate alla.[8]

Narratoloogia teoreetikud[muuda | muuda lähteteksti]

Narratoloogia mõistet arendati põhiliselt 60ndate ja 70ndate Prantsusmaal, ning selle kuju ja sisu üle on kaua vaieldud, eriti kasutatavate terminite tähenduste asjus. Shlomith Rimmon-Kenan definitsiooni järgi on narratoloogia narratiivteooria haru.[9] Mieke Bali sõnul on narratoloogia narratiivteooriate, -tekstide, -kujundite ja -sündmuste koosmäng – see seisneb esemetes, mis annavad lugu edasi.[10] Ameerika psühholoog Robert Sternberg väidab, et narratoloogia on „strukturalism, mis on vastuolus struktuuri mõttega“.[11] Teoreetik Peter Brooks kirjeldab narratiivi kui midagi tahtlikku ja kavandatut, mis omakorda kujundab loo ainulist struktuuri, samas kui teine teoreetik Roland Barthes vaidleb, et iga narratiiv on sarnase struktuuriga.[12] Teoreetik Greimas nõustub küll seisukohaga, et narratiivil on olemas struktuur, kuid süvastruktuuri uurimise käigus jõudis veendumusele, et narratoloogiat saab kasutada ka keeleteadusväliste nähtuste kirjeldamiseks.[12] Arvamuste paljususe tõttu soovitab Bal narratoloogilise analüüsi puhul kasutatud terminid segaduse vältimiseks ära defineerida.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Pierce, G. (2018). Introducing Translational Studies. Scientific e-Resources.
  2. Ronen, R. (1990). Paradigm Shift in Plot Models: An Outline of the History of Narratology. Poetics Today, 11(4):817–842.
  3. Sternberg, M. (1993). Expositional Modes and Temporal Ordering in Fiction. Bloomington: Indiana UP.
  4. Baroni, R. (2007). La Tension narrative. Suspense, curiosité et surprise. Paris: Seuil.
  5. Herman, D., Manfred, J., Ryan M. L. (2010). Routledge Encyclopedia of Narrative Theory. Routledge. Lk 574–575.
  6. Bamberg, M. (1997). Oral versions of personal experience: three decades of narrative analysis, Special Issue. Journal of Narrative and Life History, 7(1–4).
  7. Murray, J. (2017). Hamlet on the holodeck: The future of narrative in cyberspace. MIT press.
  8. Wittmann, H. (1975). Théorie des narrèmes et algorithmes narratifs. Poetics 4.1 (1975). Lk 19–28.
  9. Rimmon-Kenan, S. (1989). How the Model Neglects the Medium: Linguistics, Language, and the Crisis of Narratology. The Journal of Narrative Technique, 19(1). Lk 157–166.
  10. 10,0 10,1 Bal, M., Van Boheemen, C. (2009). Narratology: Introduction to the theory of narrative. University of Toronto Press.
  11. Darby, D. (2001). Form and Context: An Essay in the History of Narratology. Poetics Today 22(4). Lk 829–852.
  12. 12,0 12,1 Dino, F. "Modules on Brooks: On Narrative Desire. Introductory Guide to Critical Theory". Vaadatud 10.10.2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]