Vestlusanalüüs

Allikas: Vikipeedia

Vestlusanalüüs (lühend VA) ehk konversatsioonianalüüs on kvalitatiivne uurimismeetod salvestatud interaktiivse keelekasutuse uurimiseks. Vestlusanalüüs on sotsiaalse vastastikuse suhtlemise uurimine, mis hõlmab nii verbaalset kui ka mitteverbaalset käitumist. Keskendutakse igapäevasele tavavestlusele ning kirjeldatakse keelt just nii, nagu inimesed seda tegelikult kasutavad.

Kuigi uurimismeetodi nimetuski vihjab, et analüüsi keskmes on igapäevavestlused, on seda meetodit kohandatud ülesandepõhise ja institutsionaalse suhtluse uurimisele; näiteks arsti vastuvõturuumi, kohtu, telefoni abiliini ja massimeedia vestluste uurimiseks.

Ehkki eranditel on vestlusanalüüsis oluline koht, tegelevad vestlusanalüütikud suuremalt jaolt vestluskäitumise regulaarsete mustrite väljaselgitamisega. Eesmärgiks on anda struktuuriliste tunnuste süstemaatiline kirjeldus. Tegemist on mikroanalüüsiga ning tabamaks väiksemaidki detaile, kasutatakse uurimismaterjaliks salvestatud kõnet (või transkribeeritud teksti).

Inspireeritud Harold Garfinkeli etnometodoloogiast[1][2] ja sotsioloogilt Erving Goffmani vastastikuse suhtlemise korrapära kontseptsioonist, arendati vestlusanalüüs välja 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. Vestlusanalüüsi algidee autoriks peetakse sotsioloog Harvey Sacksi (1935–1975), kuid koos temaga nimetatakse vestlusanalüüsi rajajateks ka Emanuel Schegloffi ja Gail Jeffersoni. Sacks sai tõuke oma 1960. aastate alguse vestlusanalüüsi loenguteks Erving Goffmanilt, kelle panus vestlusanalüüsi arenemisele on korrapära uurimine igapäeva vestlustes. Nii Sacks kui Schegloff olid Goffmani üliõpilased. Tänapäeval kasutatakse vestlusanalüüsi sotsioloogias, antropoloogias, keeleteaduses ja psühholoogias.

Vestlusanalüütikute üks põhiküsimusi, millele tuleb teksti analüüsides vastust otsida, on "miks see ja just praegu" (ingl "Why that now?").[3][4]

Põhistruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Vestlusanalüüsi järgi jaguneb iga dialoog kõnevoorudeks ehk voorudeks (ingl turn), mis on ühe kõneleja jätkuv häälesolek. Arvuti vahendusel aset leidvate kirjalike dialoogide puhul on vooruks ühe kirjutaja tekst kuni teksti sisestamiseni. Kui teine ei vasta, võib kirjutaja enamus arvutisüsteemides luua kohe ka uue vooru ja selle sisestada. Ehkki suhtluse ideaaliks on voorude vaheldumine, võivad reaalsetes dialoogides kaks või enam järjestikust vooru kuuluda ühele kõnelejale või kirjutajale.

Vestlus on üles ehitatud voorudena, mis koosnevad ühikutest, millest nad on konstrueeritud ehk niinimetatud vooruehitusüksustest (ingl turn constructional units, lühend TCU). Vooruehitusüksusi nimetatakse lausungiteks (ingl utterance). Iga voor sisaldab ühe või mitu lausungit. Suulise keele korral on lausungi piirid eelkõige intonatsioonilised, aga ühtlasi ka grammatilis-pragmaatilised. Kirjalikes dialoogides võivad lausungi piiri tähistada kirjavahe- ja lauselõpumärgid, kuid iga kirjavahemärk ei ole veel lausungi piiri tähiseks. Lausungile vastab üks või mitu dialoogiakti (ingl dialogue act, lühend DA). Dialoogiakt on see, mida inimesed keele abil teevad, näiteks küsivad, vastavad, annavad infot, tervitavad jne.[5] Vooruehitusüksus on kas sõna, fraas, osalause või lause.[6] [7] [8]

Korraga esitatakse üks neist vooruehitusüksustest ja sellele järgneb vooruvahetuskoht ehk voorusiirdekoht. Oluline on rõhutada, et vooruvahetuskoht ei ole sõna "paus" sünonüüm.[9] Tüüpiliselt on teineteisele järgnevatel kõnevoorudel erinevad autorid, kuid ühele inimesele võib kuuluda samuti kaks või enam üksteisele järgnevat vooru (näiteks kui teine kõneleja ei võta talle pakutavat vooru, võib esimene kõneleja alustada taas oma kõnevooru). Vestlusanalüüsi järgi on verbaalse suhtluse oluline omadus organiseeritus järjenditena ehk sekventsidena (ingl sequence). Sekventsiaalsus tähendab seda, kuidas üksteisele järgnevad kõnetoimingud liituvad üksteisega ja milliseid üksteisega seotud tegevuste järjendeid nad moodustavad.[5]

Näiteks osa kõnevoore moodustab naabruspaare (ingl adjacency pairs, lühend AP), aga teised jäävad vabadeks kõnevoorudeks. Niisiis on mõiste naabruspaar sekventsisüsteemi keskne mõiste. Naabruspaarid on vestluse organiseerimise fundamentaalsed ühikud, mida iseloomustavad viis omadust:[5]

  • naabruspaar koosneb kahest kõnevoorust;
  • naabruspaari moodustavad kõnevoorud paiknevad ideaaljuhul kõrvuti;
  • naabruspaari moodustavad kõnevoorud on esitatud erinevate kõnelejate poolt;
  • naabruspaar koosneb esiliikmest ja järelliikmest;
  • teatud tüüpi esiliige nõuab vastavat järelliiget.

Mõiste naabruspaar kirjeldab lausungeid, mis nii-öelda kuuluvad kokku, näiteks tervitus-vastutervitus, küsimus-vastus, kutse-nõustumine/keeldumine. Naabruspaari esiliige nõuab kindlat järelliiget (näiteks küsimus vastust, tervitus vastutervitust jne). Järelliikmed omakorda liigenduvad ootuspärasteks ning ootusvastasteks. Samas on naabruspaar ainult ideaalis kahest kõnevoorust või kahest lausungist koosnev üksus. Temasse võivad liituda vahesekventsid (näiteks paranduslõigud), eelsekventsid ja järelsekventsid. Mõiste naabruspaar on Schegloffi ja Sacksi poolt võetud tarvitusele juba 1973. aasta artiklis.[3] Samas artiklis kirjutavad autorid, et enne kasutasid nad mõistet lausungipaar (ingl utterance pair). Niisiis on naabruspaar kahe või enama vooru tugev sisuline seos, mis aga ei tähenda, et loomulikus vestluses alati järgneb esiliikmele järelliige. Mõnikord eeldatav järelliige puudub, samuti võib esineda nn vahevoore. Naabruspaar tähendab, et ideaalis on kaks dialoogi vooru omavahel nii-öelda eeldusseoses ehk küsimusele peaks järgnema vastus, tervitusele vastutervitus, palun ütlemisele tänamine, info küsimisele info andmine või info puudumine, pakkumisele nõustumine või keeldumine. Seega eeldab naabruspaar kahe erineva suhtleja osalemist. Esmapilgul tundub see ehk elementaarne, kuid olukordades, kus üks suhtleja ootab kaasvestleja vastust, aga seda ei järgne, võib esmakõneleja jätkata vestlust. Suhtleja võib lausa ise vastata oma küsimusele, kuid sel juhul pole tegemist naabruspaariga. Järelliikme esinemine näitab, et kaasvestleja on saanud aru esmakõnelejast. Kui järelliige puudub või on ebaootuspärase sisuga, võimaldab see esiliikme ütlejal jõuda järeldusele, et tema kõnevoorust on valesti aru saadud. Sel juhul võib kaasvestleja probleemile tähelepanu juhtida.

Kommunikatsiooni ideaaliks on probleemideta sorav kahekõne, kuid tegelikkuses juhtub seda harva. Just sel põhjusel vajatakse parandusmehhanisme (ingl. repair organization või organization of repair).[10] Eesti keelde on seda mõistet tõlgitud ka kui parandusliigendus, parandusprotsess, samuti avalik formuleerimine ja pindformuleerimine. Probleeme võivad põhjustada suhtlemises mitmesugused asjaolud, näiteks keelelised parandused või lausungi osaline või täielik mittekuulmine. Suhtlusprobleemide lahendamiseks on keeles kasutusel parandusmehhanismid, mis määravad, kes algatab paranduse ja kes viib läbi ning vastavalt sellele toimub kas vooru edasilükkamine või ümbertegemine.[11]

Parandused jagunevad neljaks alaliigiks:

  • enda algatatud eneseparandus
  • teise / partneri algatatud eneseparandus
  • enda algatatud teiseparandus / partneriparandus
  • teise / partneri algatatud teiseparandus / partneriparandus

Partneri algatatud parandustele peab alati eelnema probleemi sisaldav voor ehk voor, mis põhjustab partneri algatatud paranduse. Sellist vooru nimetatakse probleemvooruks (ingl trouble source või repairable). Oluline on silmas pidada, et parandusalgatust ei pea põhjustama viga, piisab kui voorus on midagi, mis vooru vastuvõtja jaoks on probleemne. Tüüpiliselt järgneb partneri algatatud parandusele paranduse läbiviimine (ingl repair), kuid vahel võib see ka puududa. Parandamist on nimetatud ka korrigeerimiseks (ingl correction). Selle teema üks käsitlejatest, nimelt Parson, on rääkinud välise kontrolli (ingl external control) mõistest, mis on kontroll teiste poolt. Korrigeerimise mõistet mainivad ka Schegloff, Jefferson, Sacks,[10] kuid ise kasutavad paranduse läbiviimise (ingl repair) mõistet, sest korrigeerimise all on tavaliselt mõistetud vea või eksimuse asendamist sellega, mis on korrektne. Ent nemad mõistavad selle all midagi hoopis laiemat, näiteks õige sõna otsimist mälust.

Dialoogi olemuse aluseks on vooruvahetus (ingl turn-taking)[6] [12] [13] Kui voorud ei vahelduks, ei saaks me rääkida dialoogist. Vooruvahetusest rääkides on ideaaliks olukord, kus üks inimene räägib korraga.[7]

Sacks, Schegloff ja Jefferson[6] on sõnastanud vooruvahetuse 14 reeglit, mis kehtivad igas vestluses:

  1. Toimub kõnelejate vahetumine või vähemalt üks kõnelejate vahetus.
  2. Enamasti räägib üks kõneleja korraga.
  3. Enam kui ühe kõneleja rääkimine samal ajal on tavaline, kuid see kestab lühikest aega.
  4. Üleminekud (ühelt voorult järgmisele) ilma vahedeta ja ülerääkimisteta on tavalised. Suurem osa üleminekuid on ilma vahedeta või ülerääkimisteta või väikeste vahede ja vähese ülerääkimisega.
  5. Kõnevooru saajate järjekord ei ole fikseeritud, vaid on muutuv.
  6. Vooru pikkus ei ole fikseeritud, vaid muutuv.
  7. Vestluse pikkus ei ole ette kindlaks määratud.
  8. See, mida osapooled ütlevad, ei ole ette kindlaks määratud.
  9. Voorude suhteline jaotus ei ole ette kindlaks määratud.
  10. Osapoolte arv võib muutuda.
  11. Kõnelemine võib olla pidev või mittepidev.
  12. Kasutatakse kõnevooru jagamise tehnikaid. See, kes hetkel kõneleb, võib valida järgmise kõneleja (näiteks esitades teisele osapoolele küsimuse); või osapooled võivad end ise välja valida alustades rääkimist.
  13. Kasutatakse erinevaid vooruehitusüksuseid, näiteks voorud võivad olla ühe sõna pikkused, või need võivad olla lausepikkused.
  14. Tegelemaks vooruvahetuse vigade ja rikkumistega, eksisteerivad parandusmehhanismid. Näiteks kui kaks osapoolt satuvad samaaegselt rääkima, siis üks neist lõpetab rääkimise, lahendades sellega probleemi.

Sacks, Schegloff ja Jefferson kinnitavad oma teises reeglis, et enamasti räägib üks inimene korraga, kuid alati ei ole see nii. Mõnikord esineb näiteks katkestamisi, mis võivad olla tingitud võimusuhetest. Tegemist võib olla ka koostööga, tagasiside andmise või millegi muu sellisega. Pausid nii vooru sees kui voorude vahel kannavad samuti erisuguseid funktsioone ning võivad anda vihjeid selle kohta, mis parasjagu vestluses toimub, nii võivad pausid märku anda viisakusest või olla vihje millegagi nõustumiseks või keeldumiseks.[13]

Tegelikult ei ole pausid üldse kuigi kasulikud selle määratlemisel, et rääkija vaheldub. Enamus kõneleja vahetustest esinevad ilma tuntava pausita kohe pärast esimesena rääkija vooru, ja tegelikult lausa tajutavaid pause pärast vooru tõlgendatakse kui vastastikust suhtlusprobleemi.[8]

Vooruvahetuse teemaga on seotud ülerääkimise (ingl overlapping) mõiste. Ülerääkimine ei ole tavaliselt tingitud sellest, et vestluspartnerid ei kuule teineteist ja seetõttu eiravad üks-rääkija-korraga-reeglit. Pigem on ülerääkimisjuhtude analüüsimisel leitud, et see on sageli taotluslik.[8]

Eelistatuse (ingl preference) mõiste on seotud naabruspaari mõistega, sest eelistuse all mõeldakse eelistatud järelliiget. See tähendab, et ei leidu üksnes erinevad viisid vastamiseks ehk erineval moel sõnastatud lausungid, vaid ühtlasi ka eelistatud järelliikmed.[3] [14] Näiteks on eneseparandus vestluses eelistatud ja suhtluspartneri algatatud parandus on mitte-eelistatud. Anthony Liddicoat[8] on välja toonud eelistatud kõnevooru esinemise kohta järgnevad andmed:

  • eelistatud tegevuse korral on voor tavaliselt esitatud ilma viivituseta;
  • mitte-eelistatud tegevuse korral toimub tavaliselt vooru edasilükkamine;
  • mitte-eelistatud tegevuse korral on voor tavaliselt varustatud saatesõnadega või kitsendavate tingimustega;
  • mitte-eelistatud tegevuse korral on voor tavaliselt esitatud pehmendavas või kaudses vormis;
  • mitte-eelistatud tegevuse korral antakse tavaliselt selgitus (mõnes järgnevas voorus).

Schegloff[14] eristab kahte põhilist eelistuse avaldumist strukturaalses reeglipärasuses, üks on seotud vooru ülesehitusega, teine tegevuse iseloomuga. Need on:

  • tegevuspõhine eelistus – seotud vastuse sisuga, näiteks kas nõustumine või keeldumine;
  • disainipõhine eelistus – seotud vastuse formuleerimise ehk sõnastusega, mida kasutatakse.

Raymond[15] soovitab lisaks eelnimetatud kahele eelistusele tüübi-kooskõla eelistust. Vastus jah/ei küsimusele on tüübi kooskõla eelistus; ja sellele mittevastav käitumine on mittekooskõla.

Põhiline erinevus eelistuste organiseerituses on see, et vastavalt kontekstile on teatud tegevused välditud või neid teostatakse hilinemisega, samas teised tegevused on tavapäraselt esitatud kohe või ainult väikese hilinemisega.[8]

Küsimuse sõnastusest on mõnikord võimalik välja lugeda eelistatud või eeldatud vastus. Näiteks küsimused "Ega sa ei saa kinno tulla?" ja "Kas sa saad tulla või on sul miski muud teoksil?" eeldavad eitust. Ennastlaitvad hinnangud ja komplimendid eeldavad pigem mittenõustumist kui nõustumist. Ennastlaitvate hinnangute puhul on isegi viivitav vastus ehk siis paus enne ümberlükkamist ebasoovitav vastus ehk solvavalt mõjuv vastus – seda isegi siis, kui lausung on muidu ootuspärase sisuga.[7]

Vestlusanalüüsi muud kasutusvaldkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi üldiselt kasutatakse vestlusanalüüsi lingvistilistes teadustöödes, on sellel ka praktiline väljund. Vestlusanalüüsi võib jagada kaheks suunaks:

  1. puhtaks vestlusanalüüsiks (ingl pure CA);
  2. rakenduslikuks vestlusanalüüsiks (ingl applied CA).

Puhta vestlusanalüüsi ehk traditsioonilise analüüsi puhul on eesmärgiks analüüs kui asi iseenesest. Rakenduslik vestlusanalüüs seevastu on seotud mõne teise teadusharuga ja seda kasutatakse mingi praktilise huvi tõttu, näiteks inimese ja arvuti vahelise suhtluse kohta info saamiseks sooviga kasutada neid teadmisi reaalsetes rakendustes.[16]

Viimastel aastakümnetel on vestlusanalüüsi hakatud rakendama lisaks keeleteadusele ka näiteks feminismi ilmingute uurimisel või kasutatud koos teiste teooriatega, näiteks koos rühmakuuluvuse kategoriseerimise analüüsiga (ingl Membership Categorization Analysis, lühend MCA). Rühmakuuluvuse kategoriseerimise analüüs on mõjutatud vestlusanalüüsi rajaja Harvey Sacksi töödest, eriti tema tööst rühmakuuluvuse kategoriseerimise mehhanismidest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Harold Garfinkel. "Studies in ethnomethodology", Cambridge, UK: Polity Press, 1984. ISBN 9780745600055
  2. ↑ John Heritage. "Garfinkel and ethnomethodology", Cambridge, UK; New York, NY: Polity Press, 1984. ISBN 9780745600604
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Emanuel A. Schegloff, Harvey Sacks. "Opening up closings", Semiotica 7, 1973. 289–327.
  4. ↑ Emanuel A. Schegloff. "Practices and Actions: Boundary Cases of Other-Initiated Repair", Discourse Processes 23:3, 1997. 499–545.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. "Dialoogiaktid Eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004. ISBN 9985404270
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Harvey Sacks, Emanuel A. Schegloff, Gail Jefferson. "A Simplest Systematics for the Organization of Turn-Taking for Conversation", Language 50. 1974. 696–735.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Jack Sidnell. "Conversation analysis: an introduction", Oxford: Wiley-Blackwell, 2010. ISBN 1405159006 ja ISBN 9781405159005
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Anthony Liddicoat. "An introduction to conversation analysis", London, New York (NY): Continuum, 2007. ISBN 9780826491145
  9. ↑ Emanuel Schegloff. "To Searle on Conversation: A Note in Return." raamatus J. R. Searle jt, "Searle on Conversation", Amsterdam and Philadelphia: John Benjamins, 1992. 113–128.
  10. ↑ 10,0 10,1 Emanuel A. Schegloff, Gail Jefferson, Harvey Sacks. "The preference for self-correction in the organization of repair in conversation", Language 53(2), 1977. 361–382.
  11. ↑ Tiit Hennoste, Mare Koit, Maret Kullasaar, Andriela Rääbis, Evely Vutt. "Eesti dialoogikorpuse loomise probleemid." kogumikus "Tähendusepüüdja". Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli toimetised 3. Toimetajad: Renate Pajusalu, Tiit Hennoste. 2002.
  12. ↑ Daniel C. O’Connell, Sabine Kowal, Erika Kaltenbacher. "Turn-Taking. A Critical Analysis of the Research Tradition." Journal of Psycholinguistic Research 19, no. 6 (1990): 345–373.
  13. ↑ 13,0 13,1 Mark Maat, Khiet P. Truong, Dirk Heylen. "How Turn-Taking Strategies Influence Users’ Impressions of an Agent." In Intelligent Virtual Agents, edited by Jan Allbeck, Norman Badler, Timothy Bickmore, Catherine Pelachaud, Alla Safonova. Berlin, Heidelberg: Springer Berlin Heidelberg, 2010.
  14. ↑ 14,0 14,1 Emanuel A.Schegloff. "Sequence Organization in Interaction: A Primer in Conversation Analysis", Cambridge: Cambridge University Press. 2007. ISBN 9780521825726.
  15. ↑ Geoffrey Raymond. "Grammar and social organization: yes/no interrogatives and the structure of responding" In "American Sociological Review", Vol 68, no 6. 2003/6, 939–967.
  16. ↑ Paul ten Have. "Doing conversation analysis : a practical guide", London; Thousand Oaks, California: Sage Publications, 2005. ISBN 0761955852 ja ISBN 9780761955856

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • J. M. Atkinson (toim.), J. Heritage (toim.). "Structures of Social Action: Studies in Conversation Analysis", Cambridge: Cambridge University Press, 1984. ISBN 0521248159
  • John Heritage. "Garfinkel and Ethnomethodology", Cambridge: Polity Press, 1984. ISBN 9780745600604
  • Gail Jefferson. "Harvey Sacks: Lectures on Conversation", Oxford, UK; Cambridge, Mass., USA: Blackwell. 1995. ISBN 1557867054 ja ISBN 9781557867056
  • Emanuel A. Schegloff. "Sequence organization in interaction", Cambridge: Cambridge University Press, 2007. ISBN 9780521825726
  • Jack Sidnell. "Conversation analysis: an introduction", Oxford: Wiley-Blackwell, 2010. ISBN 1405159006 ja ISBN 9781405159005
  • Jack Sidnell. "Conversation analysis: comparative perspectives", Cambridge: Cambridge University Press, 2012. ISBN 1107403898 ja ISBN 9781107403895
  • Robin Wooffitt. "Conversation analysis and discourse analysis: a comparative and critical introduction", London, Thousand Oaks California: SAGE, 2005. ISBN 9780761974260

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vestlusanalüüs&oldid=6511476"