Plii-tinakollane

Plii-tinakollane, eestikeelses kirjanduses ka seatinakollane ja giallolino on kollase värvusega anorgaaniline tehislik värvipigment, mida kasutati maalikunstis 13. sajandist 18. sajandi keskpaigani.

Koostis ja omadused

Plii-tinakollast on kasutatud kahes versioonis, mis erinevad koostiselt. Esimene tüüp on koostiselt pliistannaat ehk plii-tinaoksiid Pb₂SnO₄. Teine tüüp on koostiselt silikaat Pb(Sn,Si)O₃. Plii-tinakollast saadi pulbriliste pliioksiidi ja tinaoksiidi segu kuumutamisel umbes 900 °C juures, silikaatse koostisega plii-tinakollasele lisati segusse ka kvartsi.

Plii-tinakollase värvitoon on erk, küllastatud kollane. Pigment on hea katvusega ja valguskindel. Talub hästi kõrgeid temperatuure, happelist ja aluselist keskkonda - seetõttu saab teda kasutada ka freskomaalis. Kokkupuutel väävliaurudega või gaasilise vesiniksulfiidiga võib tumeneda. Ühend on pliisisalduse tõttu mürgine ja põhjustab sissehingamisel, neelamisel või pikaajalisel kokkupuutel pliimürgistust.

Ajaloost

Plii-tinakollase varaseim kasutus on dateeritud 13. sajandisse, mil silikaatse koostisega plii-tinakollast kasutati freskomaalis. Pigment võidi avastada kristallklaasi tootmise kõrvalproduktina. Oksiidne plii-tinakollane oli standardne kollane pigment õlimaalis kuni 18. sajandini.

Plii-tinakollase kasutus on dokumenteeritud paljude kuulsate renessansi ja baroki maalikunstnike teostes: Tizian ("Bacchus ja Ariadne"), Giovanni Bellini ("Jumalate pidusöök"), Raffael ("Sixtuse madonna"), Rembrandt ("Belsatsari pidu"), Vermeer ("Piima kallav teenijatüdruk") ja Velázquez ("Apollon Vulcanuse sepikojas").

18. sajandi alguses asendas plii-tinakollase kasutuse peaaegu täielikult Napoli kollane. Pärast 1750. aastat pole enam teada maale, kus oleks plii-tinakollast kasutatud. Pigmendi taasavastas 1941. aastal Saksa teadlane Richard Jakobi, Doerneri Instituudi direktor, ja nimetas selle Blei-Zinn-Gelb. 1967. aastast alates katsetas Hermann Kühn pigmendi kasutust varasemate sajandite traditsioonilistes tehnikates ja avastas pigmendi kaks eri koostisevarianti.

Pildid

• 
  Raffael, "Sixtuse madonna", 1513-1514
• 
  Tizian, "Bacchus ja Ariadne", 1523
• 
  Rembrandt van Rijn, "Belsatsari pidu", 1635
• 
  Anthonis van Dyck, Lady Elizabeth Thimbelby oma õega, 1637
• 
  Johannes Vermeer, "Piima kallav teenijatüdruk", 1657-1658
• 
  Johannes Vermeer, "Kirjakirjutaja" 1665-1666
• 
  Diego Velasquez, "Apollon Vulcanuse sepikojas"