Majoolika
Majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika.
Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ja ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese.[1]
Majoolika on saanud nime Mallorca saare järgi, kuna 13. sajandi itaallased pidasid seda ekslikult majoolika sünnikoduks.[1] Tegelikult leiutasid selle keraamikatehnika 6. sajandil araablased ning Mallorca oli üks neist sadamatest, kust toodangut Euroopasse toodi.[1] Majoolikas kaunistati ajalooliselt vaagnaid, taldrikuid, kanne apteeginõusid, seina- ja põrandaplaate jne.[1]
Eriti kuulsad ja imetletud on Valencia 13.-14. sajandi lüsterglasuuridega kaetud esemed.[2] Mauride loodut eeskujuks võttes arendasid itaallased 15.-16. sajandil välja omapärase Itaalia majoolika tehnika.[2] Kuulsate keskustena kujunesid välja Faenza, Firenze, Durante, Casteldurante, Veneetsia, Gubbio, Urbino ja Siena linn.[2] Dekooris kasutati taimornamentikat, loomamotiivide ja arabeske, tihti koos nimede, sümbolite ja väljamõeldud vappidega, aga ka portreedega.[1] Teine suund oli ajaloo- ja piiblisündmuste kujutamine. Nn istario'd pandi välja maja puhvetkapil kõrvuti hõbenõude ja portselaniga. [2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eilve Manglus, Itaalia majoolika võtab moorameestelt šnitti[alaline kõdulink], 29.04.2004, Postimees
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Inge Teder, Erakordne igas mõttes, 29.04.2004, Eesti Ekspress
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Majoolika |