Nõiamärgid
Nõiamärgid olid rahvausundis maagilise tähendusega märgid, loodus- ja üleloomulike jõudude sümbolid.[1]
Kogu maailmas on kasutatud nõiamärke juba alates esiajast. Märke tehti kaitseks kurja (pahatahtlik nõidus, haigused, õnnetused jms) vastu.[2] Märke tehti ehitistele ja esemetele ka jumalustele pühendamiseks või neid vaimude kaitse alla andmiseks.[3]
Nõiamärkideks olid põhiliselt kujundid (ring, rist, kolmnurk jne), mis sümboliseerisid üleloomulikke jõude, aga ka kujundite kombinatsioonid. Neid joonistati, põletati, lõigati või kanti muul moel vastavale objektile: hoonele või hooneosale, tarbe- või tööriistale, ka loomale. Nõiamärke võis teha ka käega. Rohkesti olid nad levinud rahvapärases ornamendis, kus neil aga polnud erilist maagilist tähendust.[2] Nõiamärkideks võisid olla ka looma- või taimemotiivid (madu, tootem).[3]
Eestlastel olid tuntumad nõiamärgid:
- rist - sel oli kaitsev tähendus, ühtlasi oli ta ka üldise õnne märk.
- viiskand - pikse sümbol, kaitse kahjutule eest, ka inimese elutuli
- kaheksakand - kaitses hinge ja kodu eksimiste eest.[4]
Teised nõiamärgid:
- silmusnelinurk - maagilise hoiatuse ja toetuse, aga ka manala märk
- triskele - päikese ja aja kulgemise sümbol, kurja eemale peletaja
- kolmnurk - viljakuse, kasvu ja kodu kaitse märk
- svastika - märk, mida kasutati haiguse, nõiduse ja vanatühja vastu
- ring - päikesesümbol, piiratud ning kaitstud tsooni märk.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "nõiamärgid - Eesti Entsüklopeedia". etbl.teatriliit.ee. Vaadatud 27. veebruaril 2026.
- 1 2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 185
- 1 2 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 129
- 1 2 Kiri, märgid ja värvid , Epp Margna