Mine sisu juurde

Männiriisikas

Allikas: Vikipeedia
Männiriisikas
Männiriisikas Lactarius rufus
Männiriisikas Lactarius rufus
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycetes
Selts Pilvikulaadsed Russulales
Sugukond Pilvikulised Russulaceae
Perekond Riisikas Lactarius
Liik Männiriisikas
Binaarne nimetus
Lactarius rufus
(Scop.) Fr.

Männiriisikas (Lactarius rufus; eesti keeles ka männiseen, paluseen) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv Eestis laialt levinud seen.

Mükoloog Erast Parmasto esitas männiriisika Eesti rahvusseene üheks võimalikuks kandidaadiks.[1]

Seene esmakirjeldaja oli Giovanni Antonio Scopoli ja hiljem Elias Magnus Fries, moodsa seeneteaduse isa. Seene perekonnanimi Lactarius viitab piimmahlale, mida seen eritab, ja liiginimi rufus seenekübara värvile.

Männiriisikas on punakaspruun, noorelt valkja kirmega. Kübar on noorena kumer, hiljem nõgus või veidi lehterjas, tavaliselt selgelt nähtava näsaga kübara keskel. Kübara läbimõõt on kuni mõni sentimeeter, kuid erandlikel juhtudel isegi 10 cm. Kübara servad on õhukesed ja allapoole pööratud. Kübar on sile, vihmaga läikiv ja libe.

Seen on suhteliselt lihakas, maitselt kibe. Lõikekohas eraldub valge piimmahl, mis ei muuda õhuga kokkupuutes värvust. Kibeda maitse tõttu ussitavad männiriisikad mõnevõrra vähem kui teised seened. Sageli on täpselt seenejala keskel õõnsus, mis ei ole ussiauk. Jalg on 4–7 cm kõrge, peenike, silindriline, punakas, vahel kaetud valkjate udemetega, alusel pisut jämedam.

Eosed on valged, ovaalsed, mõõtmetega 9,5×6 μm.

Levila ja kasvukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Männiriisikas kasvab põhjapoolkera parasvöötmes kuni Lapimaani. Eestis on väga levinud, kasvab männikutes, rabades ja männi-segametsades, eelistades happelist pinnast. Ta elab sümbioosis mändide, harvem kaskedega. Esinemisaeg kestab juulist novembrini. Seened kasvavad sageli hulgakesi.

Kibeda maitse eemaldamiseks tuleb männiriisikat kaua (pool tundi) kupatada, seejärel võib seent ka leotada. Männiriisikas sobib hästi hapendamiseks, soolamiseks ja marineerimiseks.

Lääne allikad nimetavad sageli männiriisikat mittesöödavaks. Võimalik, et nad ei arvesta pool tundi kestvat kupatamist normaalseks seenevalmistusviisiks, kuid on ka oletatud, et Põhja-Ameerika ja Euroopa seened ongi erineva söödavusega.

Radioaktiivselt saastunud piirkondades ei tohi männiriisikaid (nagu teisigi seeni) korjata, sest neisse koguneb radioaktiivne tseesium 137Cs, mille poolestusaeg on 30 aastat. Ohtlikud on ka maanteede ääres kasvavad seened, sest neisse koguneb ka raskmetalle.

  1. "Mükoloog: Eestil peaks olema rahvusseen ". delfi.ee. 7.9.2010. Vaadatud 17.3.2022

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]