Moisés Hassan Morales

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Moisés Hassan Morales (2016)

Anuar Moisés Hassan Morales (sündinud 4. mail 1942 Managuas)[1] on Nicaragua poliitik, Nicaragua valitseva hunta liige aastail 19791981.[2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Moisés Hassan Morales sündis Managuas Gazast pärit palestiinlasest isa ja Nicaragua päritolu ema lapsena.

Ta õppis Nicaragua Autonoomses Rahvusülikoolis inseneriks.[3] Aastal 1968 sai ta Põhja-Carolina osariigi ülikoolis füüsikadoktori kraadi.

Moisés Hassan oli pikaajaline dissident, esimest korda osales ta Somozade diktatuuri vastastel protestidel aastal 1958. Teda arreteeriti korduvalt. Moisés Hassan Morales oli üks Samdinistliku Rahva Vabastamise Rinde varajasemaid liikmeid ja ajal, mil algas täiemõõtmeline revolutsioon, oli ta üks selle juhtfiguure, kes kontrollis Managua agulites tegutsevat mässuliste võrgustikku. Aastani 1978 ei olnud ta siiski avalikult sandinistidega liitunud ja oli UNAN'i kolledži dekaan. Aastast 1978 esindas ta Rahvuslikku professorite assotsiatsiooni sandiniste toetavas tsiviilisikutest koosnevas Ühendatud Rahvaliikumises.[4] Robelo abiellus Indiana Cardenal Calderaga, neil oli neli last: Indiana Margarita, Luis Alfonso, Eliza ja Alejandra. Poliitiliste segaduste periood tõi kaasa nende abielu purunemise ja lahutuse.[5]

Kui Daniel Ortega juulis 1979 sandinistide väed võidukalt Managuasse juhatas, moodustati Somoza režiimi asemele koalitsioonivalitsus. Moisés Hassan esindas selles sandinistlikult meelestatud Isamaalist Rahvarinnet (hispaania keeles: Frente Patriotico Nacional, FPN). Lisaks temale olid Rahvusliku Ülesehitamise Huntas (hispaania keeles: Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional, JGRN) veel Daniel Ortega Sandinistlikust Rahva Vabastamise Rindest (hispaania keeles: Frente Sandinista de Liberación Nacional, FSLN), Alfonso Robelo, Nicaragua Demokraatliku Liikumist (hispaania keeles: Movimiento Democrático Nicaragüense, MDN), Violeta Chamorro, Demokraatlikust Vabastusliidust (hispaania keeles: Unión Democrática de Liberación, UDEL) ja Sergio Ramirez Mercado Kaheteistkümne Grupist (hispaania keeles: El Grupo de los Doce).[6] Hunta lubas algselt rahvale sõltumatut kohtusüsteemi, vabasid valimisi, ettevõtlusvabadust ja ajakirjandusvabadust. Neile olid abiks 18-liikmeline kabinet ja 33-liikmeline nõukogu, mis kokku esindasid Nicaragua ühiskonda äärmiselt laiapõhjaliselt.[7] Esimene võimuloleku aasta tõi kaasa aga riigi vaesumise ja see tekitas võimulolijais veendumuse, et riigi jõukuse taastamiseks on vaja asuda marksistlikule rajale.[8] Sandinistid asusid peagi tele- ja raadiojaamasid üle võtma ning ajalehti tsenseerima.[7] Sandinistide iidoli Fidel Castro eeskujul seati riigis sisse marksistlik riigikord, mis sarnanes Kuuba omaga. Nicaragua hakkas mitmes mõttes üha enam sarnanema politseiriigiga.[8] Vaatamata sellele, et sandinistid soovisid tihedamaid sidemeid Nõukogude blokiga ja levitasid riigis marksistlikku ideoloogiat, erinesid nad siiski enamikust taolistest riikidest, kuna ajasid ranget neutraliteedipoliitikat ning jätkasid Ameerika Ühendriikidega nii diplomaatilist, majanduslikku kui ka sõjalist koostööd.[9]

Märtsis 1980 sõlmis FLSN Nõukogude Liiduga mitmed lepingud, mistõttu toonane USA president Jimmy Carter, kes algselt oli sandinistide valitsuse abistamist toetanud, andis CIA-le volitused toetada Nicaragua opositsioonijõude.[10] 14. märtsil 1981 astus Moisés Hassan oma positsioonilt huntas tagasi, asudes tegutsema ehitustööde ministrina. Aastal 1983 sai temast siseministri asetäitja, aastail 1984-1988 aga Managua linnapea.[11]

Aastal 1988 oli ta sunnitud linnapea positsioonilt lahkuma, kuna ei suutnud ideoloogiliste vastuolude tõttu partei karmi liini poolehoidjate Tomás Borge ja Bayardo Arcega täita selle juhtkonna nõudmisi. Peagi pärast seda lahkus ta ka parteist.[12] Koos teiste dissidentidega asutas ta Revolutsioonilise Ühtsuse Liikumise, selle laialiminekul aastal 2005 liitus aga Kodanikuaktivismi parteiga.

16. detsembril 2009 avaldas ta raamatu La maldición de Güegüense.[13]

Aastal 2018-2019 toimunud protestiaktsioonide ajal liitus ta protesteerijaitega ja astus Daniel Ortega valitsuse vastu välja.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Affairs, United States Department of State Bureau of Public (1988). Nicaraguan Biographies: A Resource Book. U.S. Department of State, Bureau of Public Affairs. lk. 26–28.
  2. Nicaragua worldstatesmen.org
  3. "Sketches of the Nicaraguan Junta's Five Members". The New York Times. 1979-07-18. ISSN 0362-4331.
  4. Kinzer, Stephen (1988-05-08). "In Managua, Not Exactly Last Hurrah". The New York Times. ISSN 0362-4331
  5. Indiana Cardenal Caldera
  6. Ortiz de Zarate, Roberto (15 november 2001). http://www.cidob.org/biografias_lideres_politicos/america_central_y_caribe/nicaragua/violeta_barrios_de_chamorro "Violeta Barrios de Chamorro".] CIDOB. Barcelona, Spain: Barcelona Centre for International Affairs
  7. 7,0 7,1 Hamilton, Lee H.; Inouye, Daniel K. (1995). Report of the Congressional Committees Investigating the Iran/Contra Affair. DIANE Publishing. ISBN 978-0-7881-2602-4. lk. 29
  8. 8,0 8,1 Baldwin, Louis (1996). Women of strength: biographies of 106 who have excelled in traditionally male fields, A.D. 61 to the present. Jefferson, North Carolina: McFarland. ISBN 978-0-7864-0250-2. lk 101
  9. Steinmetz, Sara (1994). Democratic Transition and Human Rights: Perspectives on U.S. Foreign Policy. Albany, New York: SUNY Press. ISBN 978-0-7914-1433-0.
  10. Chimene-Weiss, Sara; Eppel, Sol; Feigenbaum, Jeremy; Motel, Seth; Pangandoyon, Ingrid (2010). "Nicaragua and Iran Timeline". Brown University. Providence, Rhode Island: Brown University.
  11. Moisés Hassan, de guerrillero a opositor del gobierno de Ortega
  12. Ameringer, Charles D. (1992). Political Parties of the Americas, 1980s to 1990s: Canada, Latin America, and the West Indies. Greenwood Publishing Group. lk. 473. ISBN 978-0-313-27418-3.
  13. Mendieta Herdocia, Mauricio. "Comentarios al libro de Moisés Hassan "La maldición del Güegüense". La Prensa (2009-12-24)
  14. [https://elpais.com/diario/1986/03/03/ultima/510188407_850215.html Moisés Hassan El alcalde de Managua, en la vanguardia de la revolución sandinista profesa cierto cariño por el pueblo norteamericano}
Eelnev
Francisco Urcuyo
Hunta
18. juuli 19794. märts 1981
Järgnev
Daniel Ortega