Francisco Urcuyo

Allikas: Vikipeedia
Francisco Urcuyo
Sünniaeg 30. juuli 1915
Surmaaeg 14. september 2001 (86-aastaselt)

Francisco Urcuyo Maliaños (30. juuli 1915 Rivas14. september 2001 Managua) oli Nicaragua poliitik, Nicaragua presidendi kohusetäitja aastal 1979.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Francisco Urcuyo sündis 30. juulil 1915 Rivases, Nicaraguas. Ta lõpetas aastal 1944 Mehhiko Ülikooli, kus ta õppis kirurgiks. Tema abikaasa oli Maria Luisa Muñoz, neil sündis neli last. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta liberaal.

Poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Francisco Urcuyo asus poliitikaga tegelema aastal 1954. Ta oli kahel korral tervishoiuminister ja kahel korral Nicaragua rahvuskongressi presidendiks. 1. mail 1967 sai temast Nicaragua asepresident.

Anastasio Somoza Debayle valis Francisco Urcuyo oma järglaseks. Kui Somoza Debayle 17. juulil 1979 riigist pages, siis võttis tema ameti üle Urcuyo Maliaños ning tema ametiaeg oleks pidanud 1974. aasta konstitutsiooni järgi kehtima 1. maini 1981. Urcuyo alustas dialoogi riigi erinevate poliitiliste jõudude vahel ning teatas oma valmisolekust jätkata aastal 1974 vastu võetud põhiseadusega kooskõlas kuni Anastasio ametiaja lõpuni. Sandinistidest ülestõusnud leidsid aga, et toimuv on vastuolus presidendi kohusetäitja varasemate ametiülesannetega, milleks on võimu sujuv üleandmine.[2] Ülestõusnud jätkasid pealetungi ja Urcuyo pages 18. juulil Guatemalasse, loobudes nii sisuliselt võimust.[3]

Kirjanduslik karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Francisco Urcuyo suri 14. septembril 2001 Nicaragua pealinnas Managuas, siis varasemasse aega jäi periood, kus ta pidi pikalt kodumaalt eemal olema. Ta kirjutas sel perioodil neli raamatut. Neist esimene, Solos – käsitleb Somoza diktatuuri viimaseid aastaid. Ta kirjutas veel kaks poliitilist analüüsi – Aliados Traicionados ja Carter y los comunistas.

Viimane ilmunud raamat Poesía y recuerdos oli perekonnale pühendatud luulekogu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nicaragua worldstatesmen.org
  2. «Somoza abandonó Nicaragua en compañía de sus colaboradores directos». El País. 18. juuli 1979
  3. "Gobernantes de Nicaragua". Ministerio de Educación. 9 December 2012
Eelnev
Anastasio Somoza Debayle
Nicaragua president
17. juuli 197918. juuli 1979
Järgnev
Daniel Ortega, Violeta Chamorro, Sergio Ramírez, Alfonso Robelo, Moisés Hassan Morales (Hunta)