Mohni (laev)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mohni oli Eesti Merelaevanduse kaubalaev.

Veeväljasurve 1847 tonni, pikkus 77 m, laius 11 m.

Oli ehitatud Ungaris 1971. aastal ja oli kasutuses kuni 2003. aastani.

Projekt 232, tüüp Spartak. Selliseid laevu ehitati Nüukogude Liidule 15, nendest 9 kodusadamaks sai Tallinn.

Mohni oli laeva nimeks Nõukogude Liidu ja Eesti lipu all.[1]

1997. aastal läks laev Belize lipu alla ja nimeks sai Fighter.

2000. aastal hakkas Belize lipu all kandma nime Laagna.

2001 läks Vene Föderatsiooni lipu alla, kodusadamaks Viiburi, nimeks Forvard.

Prantsuse jahimeeskonna päästmine 1973. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Laiemat tuntust on saanud juhtum 1973. aasta oktoobris, kus Mohni meeskond päästsid Vahemerel tormis viga saanud jahilt kolm prantslast ja koera.

Kolm noort prantslast - fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ja kapten Michel Lardin leidsid Nevers"i linnas 1973. aastal   väikese vana jahi ja otsustasid purjetada Brasiiliasse. Võtsid kaasa koera. Plaanis oli filmida reisi käiku ja Brasiilia karnevali. Reisi ettevalmistus ja algus leidis kajastust kohalikus meedias.

Vahemerel purjetades  puhkes 19. oktoobril väga tugev 12. palline torm, mida ilmateade ei ennustanud. Laine keeras öösel jahi korra üle kiilu, purunes katus ja jahi kere täitus veega. Vett välja loopides leidsid mehed karbi kolme signaalraketiga. Kolmest süttis ainult viimane rakett.

Mohni liikus sellel ööl samas rajoonis. Selles reisis oli Mohni kapten Aleksei Seppen (suri 2002), peamehhaanik Gunnar Niglas, teine tüürimees Ülo Kirt.

Mohni 2. tüürimees märkas raketti ja laev siirdus merehädalisi päästma. Esialgu otsustati jaht slepis lähemasse sadamasse bukseerida, sest suure lainega merehädaliste pardale võtmine olnuks väga keeruline. Kui jahikere hakkas uppuma, õnnestus mehed siiski pardale võtta. Kõige keerulisemaks osutus koera pardale saamine, see kartis, ujus ringi ja hammustas kui keegi kinni haaras. Lõpuks õnnestus saada siiski Mohni pardale ka koer Dick.

Merehädalised viidi Hispaania Algecirase sadamasse.

Aprillis 2010. rääkis Bell-lel elav Michel Bourdin  seda lugu oma tuttavale kirjanikule Hervé Recanatile. Tema otsustas sellest köitvast loost raamatu kirjutada ning asus selle jaoks teavet koguma. Kontakti loomisel aitasid kaasa Belle-Île saarel töötavad tudengid Liina Lamson ja Mirt Väli.[2]

Kolme kuuga õnnestus koguda nii palju materjali, et juulis toimus päästetute kohtumine Tallinnas Mohni toonase meeskonna liikmetega. Toimus liigutav kohtumine.

Prantsuse suursaadik andis  Mohni meeskonnaliikmetele Prantsuse Merepääste Assotsiatsiooni medalid.

On tehtud dokumentaalfilm "Tormi vennad". Autor Mihkel Kärmas, režissöör Märten Vaher, produtsent Piret Priisaar

Raamat: Herve Recanati "Kolmas rass . Pääsemine eestlaste abiga"[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]