Mittediskrimineerimise põhimõte. Diskrimineerimise keeld usutunnistuse alusel.

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Mittediskrimineerimine (ka diskrimineerimiskeeld; ingl k non discrimination) ehk võrdse kohtlemise põhimõte (ka võrdsuse põhimõte; ingl k equal opportunity) on üks olulisemaid Euroopa Liidu (EL) põhiväärtustest ning tähendab, et isikute ebavõrdne kohtlemine on keelatud objektiivsete põhjusteta. Võrdsuse põhimõte on aluseks EL-i ühtsusele, sidudes liikmesriike ning edendades Euroopa majandust ja sotsiaalset õiglust. Liikmesriikide jaoks tähendab võrdsusprintsiip, et riikidel ei ole eeliseid ning riigi suuruse ja rahvaarvu erinevusi tuleb arvestada võrdsusprintsiibist lähtuvalt.[1] Õigus mitte olla diskrimineeritud on inimese põhiõigus, mida tunnustatakse rahvusvahelisel, Euroopa Liidu kui ka riiklikul tasandil. Tegemist on inimväärikuse alusprintsiibiga, millest peavad lähtuma nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide õigusnormid. Euroopa Kohtu (EK) pikaajalise praktika käigus kujunes välja EL-i ühine põhiõiguslik kord ning põhiväärtused ja -õigused (sh võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimise keeld), mis on ülimuslikud. Esmakordselt tunnistas EK ühenduse põhiõiguste raamistiku olemasolu kaasuse "Stauder vs City of Ulm"[2] kohtuotsuses, milles käsitleti inimväärikust ja võrdõiguslikkuse põhimõtet. Pärast nimetatud kohtuasja võttis EK enda ülesandeks ka põhiõiguste järgimise ning kaitsmise.[3]

Mittediskrimineerimise põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Diskrimineerimise mõiste on välja toodud Nõukogu direktiivis 2000/78/EÜ.[4] Nimetatud õigusakti kohaselt tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“ mittediskrimineerimist. Võrdsuse eesmärk on tagada isikutele võrdsed ja õiglased võimalused. Võrdse kohtlemise õigusega on keelatud ühesuguses olukorras olevate isikute erinev kohtlemine ning erinevates olukordades olevate isikute ühesugune kohtlemine. Seega ebavõrdset kohtlemist nimetatakse diskrimineerimiseks ning see võib olla otsene või kaudne.[5] Võrdsusprintsiibi eiramine tähendab diskrimineerimist nendel juhtudel, kui puuduvad objektiivsed, mõistlikud ning õiguslikult eesmärgipärased põhjused ebavõrdseks kohtlemiseks.[6]

Otsene diskrimineerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Otseseks diskrimineerimiseks nimetatakse olukorda, kus isikut koheldakse ebasoodsamalt võrreldes samalaadses olukorras olevate samasuguste isikutega. Otsese diskrimineerimise kindlakstegemiseks tuleb määratleda võrdlussubjekt, kaitstavad tunnused[7] ning nende vaheline seos.[8] Euroopa Kohus leidis, et tegemist on otsese diskrimineerimisega, kui ebasoodne kohtlemine leiab aset raseduse ning sünnitamise tõttu.[9]

Kaudne diskrimineerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kaudseks diskrimineerimiseks nimetatakse erinevas olukorras olevate isikute ühesugust kohtlemist. Kaudse diskrimineerimise puhul on vaja kindlaks määrata võrdlussubjekt ja neutraalne eeskiri, kriteerium või tava, mis mõjutab kaitstud rühma halvemuse suunas. Otsese diskrimineerimise juhul pööratakse tähelepanu isikute erinevale kohtlemisele, kuid kaudse diskrimineerimise puhul on tegemist isikutele erineva mõju hindamisega.[10] Hilli ja Stapletoni[11] kohtuasja vaidluse aluseks oli jagatud tööjaotussüsteem. Kui täiskohaga töötajale oli antud võimalus iga aasta palgaastmel ühe astme võrra kõrgemale tõusta, siis töötajal, kes töötas 50% tööajaga, oli antud võimalus palgaastmel tõusta 50% võrra. Euroopa Kohus leidis, et antud juhul on tegemist soolise kaudse diskrimineerimisega, kuna jagatud tööjaotussüsteemi kasutavad peamiselt naised.

Peamised allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Võrdsuspõhiõigust ja mittediskrimineerimise printsiipi tuleb tõlgendada vastavalt rahvusvahelistele lepingutele, EL-i õigusele, riiklikele õigusnormidele ning kohtupraktikale. Diskrimineerimise keeld on sätestatud nii erinormides kui ka võrdse kohtlemise sätetes ja artiklites.

Rahvusvaheline õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelisel tasandil on võrdsuse põhimõte välja toodud 1945. aastal vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) harta preambulis[12] ja 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis (artiklites 2 ja 7).[13] Samuti sätestab diskrimineerimisekeelu 1950. aastal sõlmitud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon[14] (artikkel 14). Lisaks võib tuua näiteid rahvusvahelistest lepingutest, milles käsitletakse inimõigusi, sh diskrimineerimiskeeldu ning millega on ühinenud EL liikmesriigid:[15]

  • kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt;[16]
  • majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt;[17]
  • rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;[18]
  • konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;[19]
  • lapse õiguste konventsioon;[20]
  • parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta.[21]

Euroopa Liidu õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Võrdsus on EL-i üks põhiväärtustest, mis tuleneb EL-i aluslepingutest ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast.[22] Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu üks olulisem põhimõte oli diskrimineerimise keeld lähtuvalt kodakondsusest (artikkel 12). Mittediskrimineerimise põhimõtet võib leida ka nt vaba liikumist ja palgavõrdsust puudutavates artiklites.[23] EL lepingu Lissaboni versiooni artiklis 2 on välja toodud liidu ühised alusväärtused, mida liikmesriigid on tunnustanud. Põhiväärtuste hulka kuuluvad võrdsus ja mittediskrimineerimine. Liidu üheks eesmärgiks on võitlemine sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu (EL leping artikkel 3). EL lepingu artikkel 7 kohaselt võib liikmesriiki karistada, kui see rikub EL ühiseid väärtushinnanguid või põhimõtteid.[24] EL põhiõiguste harta preambulis on välja toodud, et liit põhineb inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhiväärtustel. Võrdsust käsitletakse harta III jaotises ning diskrimineerimise keeldu artiklis 21. Nimetatud artiklis on märgitud, et keelatud on igasugune diskrimineerimine. Eraldi on välja toodud diskrimineerimise lubamatus järgmiste tunnuste kaupa: sugu, rass, nahavärvus, etniline või sotsiaalne päritolu, geneetilised omadused, keel, usutunnistus või veendumused, poliitilised või muud arvamused, rahvusvähemusse kuulumine, varaline seisund, sünnipära, puue, vanus või seksuaalne sättumus.

EL lepingu kohaselt on liidu institutsioonid juriidiliselt kohustatud järgima Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, sealhulgas selle sätteid mittediskrimineerimise kohta. Liidu institutsioonid, organid ja asutused kohustatud kohtlema liidu kodanikke võrdselt. [25]

Amsterdami lepinguga (1997) anti nõukogule diskrimineerimise keelu pädevus – võtta kasutusele meetmed diskrimineerimisega (soolise, rassilise, etnilise päritolu, usutunnistuse, maailmavaate, puude, vanuse või seksuaalse) võitlemiseks (EÜ asutamislepingu uus art 13).[26]

Eesti õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õigusruumis on võrdsuse põhimõte sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses[27] §-is 12. Nimetatud paragrahvi lõikes 1 on öeldud, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Diskrimineerimiskeelu loetelu on lahtine, seega diskrimineerimiseks võib piisata, kui kitsendatakse isiku mis tahes huvi.[28] Võrdsuspõhimõtte käsitlust võib leida veel PS §-s 9 lõikes 1, milles sätestatakse, et kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdsed nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Abikaasade võrdõiguslikkus on sätestatud PS §-s 27 lõikes 2 ning valimisõiguse võrdsus PS §-s 60 lõike 1 lauses 3 ja §-s 156 lõikes 1 lauses 2.

Põhiseaduslikku diskrimineerimiskeeldu täpsustavad eriseadused: võrdse kohtlemise seadus (VõrdKS)[29] ja soolise võrdõiguslikkuse seadus (SoVS)[30]. Seadustega kehtestatud võrdsuse põhimõte tuleneb ideest, et ühiskonnas on iga isik vajalik ja väärtuslik.[31] VõrdKS sätestab võrdse kohtlemise põhimõtted. Nimetatud seaduse eesmärk on tagada isikute katse diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. Loetletud tunnuste alusel ei ole lubatud isikuid diskrimineerida mh ka töösuhetes. Diskrimineeritud isikul on õigus nõuda VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 alusel diskrimineerimise lõpetamist ja talle rikkumisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude saab maksma panna, kui võrdse kohtlemise põhimõte rikkumine kujutab töölepingu rikkumist ning hageja on esitanud diskrimineerimisega tekitatud kahju faktilised asjaolud töövaidlusorganile.[32] Võrdsuse põhimõte on sätestatud ka SoVS-is, milles määratakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamise üldised raamid. Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi kohtulahendis 3-2-1-135-11 oli tegemist soolise diskrimineerimise juhtumiga, kus samasuguse teo eest karistati naistöötajat ja meestöötajad erinevalt. Kolleegium leidis, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgi ei pea diskrimineerimise tuvastamiseks tõendama diskrimineerija eesmärki kedagi diskrimineerida. Diskrimineerimiseks saab lugeda olukorda, kus diskrimineerija tegevuse tagajärjeks on isikute ebavõrdne kohtlemine. Ebavõrdses olukorras olevad isikud peavad olema võrreldavad ning isikute ebavõrdne kohtlemine peab olema õiguslikult põhjendatud.

Võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimise keeldu võib leida ka järgmistes seadustes: karistusseadustik[33] (§ 151, § 152, § 153), haldusmenetluse seadus[34] (§ 107 lg 2), töölepinguseadus[35] (§ 3, § 89 lg 4), avaliku teenistuse seadus[36] (§ 361) jt seadustes.

Usutunnistuse alusel diskrimineerimise keeld[muuda | muuda lähteteksti]

Alates eelmise sajandi keskpaigast on migratsioon kasvavas trendis. Inimesed siirduvad oma kodumaalt jõukamatesse riikidesse.[37] Liikumis- ja usuvabadus ning demokraatlike riikide tolerantsus võõraste riikide kodanike vastuvõtmisel on toonud endaga kaasa religioosse plurarismi. Esmakordselt leppisid Lääne-Euroopa riigid kokku usuvabaduses kolmekümneaastase sõja (1618–1648) rahulepingus. Olgugi et nimetatud leping oli suunatud kristlikule usuvabadusele, tuleb tänapäeva demokraatlikes riikides arvestada paljude usulahkudega. Selline olukord on viinud erinevate usupõhimõtete kokkupõrgeteni. Religioon mõjutab igapäevast tavaelu, sh töösuhteid, mistõttu on oluline hinnata ja kaaluda erinevatest usutunnistustest tulenevaid mõjusid töösuhetele. Usuvabadusega seotud küsimusi ja vaidlusi lahendatakse eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtus, kus on viimase kümne aastaga usuvabadusega seotud vaidluste arv pidevalt kasvanud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat võtab arvesse Euroopa Kohtus.[38]

Kohtuasi C-193/17 "Achatzi vs. Cresco Investigation Gmb"[muuda | muuda lähteteksti]

Usulist diskrimineerimist käsitlenud kohtuasjas "Achatzi vs. Cresco Investigation Gmb"[39] taotles hageja õigust saada lisaks töötasule ka lisatasu tööülesannete täitmise eest suurel reedel. Austria töö- ja puhkeaja seaduse (ARG) § 7 lõike 3 järgi on suur reede tasustatud puhkepäev ainult teatud kiriku liikmetele. Hagejale, kes ei kuulunud ühessegi eelnimetatud kirikusse, selline soodustus ei laienenud ja kohtuvaidlus jõudis lõppastmes eelotsusetaotlusena Euroopa Kohtusse. Austria kõrgeim üldkohus (Oberster Gerichtshof) rõhutas, et ARG § 7 lõikes 3 nimetatud erikorra eesmärk on võimaldada soodustatud kirikute liikmetel täita oma usukombeid ühel neile eriti olulisel pühal.

Kuigi Poola valitsuse esitatud seisukohas seati kahtluse alla EK pädevus usuküsimuste lahendamisel, võeti eelotsustustaotlus menetlusse. Taotluses käsitleti küsimust, kuidas tõlgendada ELi põhiõiguste harta artiklit 21 ning nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ. [40]

Eelotsuses leiti, et olukorras, kus ARG erikord hõlmab lisaks vaba päeva võimaldamisele ka puhkepäevatasu töötamise korral, on tegemist usulise diskrimineerimisega mittesoodustatud isikute suhtes. Diskrimineerimise välistaks seega ainult vaba päeva võimaldamine usukommete täitmiseks, mis tagaks neile nende õiguste ja vabaduste kaitse direktiivi 2000/78/EÜ tähenduses.

Samale otsusele jõudis ka kohtujurist. Tema ettepanekus oli põhjendatud, et demokraatlikus ühiskonnas ei ole puhkepäevatasu usuliste õiguste tagamiseks vajalik meede.

Kohtuasi C-130/75 "Prais vs. Euroopa Ühenduste Nõukogu"[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtuasjas "Prais vs. Euroopa Ühenduste Nõukogu"[41] ei saanud hageja osaleda töökonkursil kirjaliku testi sooritamisel usulistel põhjustel. Testi päev langes kokku juudi püha Šhavuot (nelipüha) esimese päevaga, mil ei tohi reisida ega kirjutada. Hageja soovis teha kirjaliku testi mõnel muul ajal, kuid sellest keelduti. Hageja leidis, et tal ei võimaldatud konkursil osaleda usuliste veendumuste tõttu, mis on vastuolus personalieeskirjade artikli 27 teise lõiguga. Nimetatud sätte kohaselt ei või ametniku valikul lähtuda rassist, usulistest veendumustest ega soost. Usuline diskrimineerimine on vastuolus inimeste põhiõigustega. Euroopa Kohus leidis, et tegemist ei olnud usulise diskrimineerimisega. Hageja oleks pidanud piisava varuga ette teatama talle ebasobilikust kuupäevast. Personalieeskirjades ei olnud nimetatud konkreetsed usutunnistused ning kõike eri usutunnistustega seotut ei ole võimalik järgida. Kohus leidis, et põhiõigust ei saa tõlgendada selliselt, et konkursi korraldajal oleks kohustus vältida konflikti usuliste nõuetega, millest teda ei ole teavitatud.

Kohtujuristi seisukoht langes kokku kohtuotsusega. Ta märkis, et kui oleks muudetud kirjaliku testi aega, siis oleks see olnud ebavõrdne teiste osalejate suhtes, kes arvestasid etteantud kuupäevaga. Tööandja sõnul oli oluline, et kandidaadid sooritavad testi ühel päeval ja ühesugustes tingimustes, mistõttu keelduti Praisile välja pakkumast ka uut testiaega. Kohtujurist jäi seisukohale, et tegemist ei olnud usulistel alustel diskrimineerimisega.

Rakendus Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kohtupraktikas on aegade jooksul olnud mitmeid diskrimineerimisega seotud kohtulahendeid, mis valdavalt on seotud keele,[42] rahvusvähemuste ja rahvuste[43][44], hariduse,[45] soo,[46] töö[47][48] ning vangide elamistingimuste[49] küsimustega. Probleeme on tulnud lahendada ka soolise sättumusega[50] seotud küsimustes.

Eesti riik on läbi ajaloo olnud maailma kõige uskmatum riik, mistõttu usulise diskrimineerimise teema ei ole meie riigis aktuaalne. Kõnealust teemat oli 2020 aasta märtsi alguse seisuga kajastatud ühes Riigikohtu lahendis,[51] kus Usbekistani Vabariigi kodanik (kaebaja) taotles seadusliku aluseta Eestisse saabudes Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) rahvusvahelist kaitset. Kaebaja oli islami usuga seotud valesüüdistuse tõttu Usbekistani julgeolekujõudude poolt tagaotsitav. Kodanik oli väidatavalt Usbekistanis tema usulise ja poliitilise meelsuse tõttu kinni peetud, väärkoheldud ja talle oli esitatud süüdistus. Välismaalast tunnistatakse Eesti seaduse (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus[52]) kohaselt pagulasena, kui tal on põhjendatud alust karta, et teda võidakse päritoluriigis taga kiusata. Tagakiusamiseks peetakse ka kohtuvõimu diskrimineeritavate meetmete kasutamist ja diskrimineerivat süüdimõistmist. Usbekistanis vangistusse mõistes ootaks kaebajat tõenäoliselt piinamine, ebainimlike või alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine.

PPA leidis, et kaebaja huvi rahvusvahelise islamistliku terroriorganisatsiooni Hizb ut-Tahrir (HT) vastu ei ole tavapärane ning pidas tõenäoliseks tema sidemeid kõnealuse organisatsiooniga. PPA keeldus kaebajale pagulasseisundi andmisest, kuna kaebaja karistamist terroriorganisatsiooniga seotuse eest ei saanud ameti hinnangul pidada usuliseks ega poliitiliseks tagakiusamiseks. Tuvastamaks kaebaja ohtu riigi julgeolekule, küsis PPA Kaitsepolitsei hinnangut. Kuigi oli põhjust oletada, et kaebajat ootab Usbekistanis tema usuliste veendumuste tõttu kohtupoolne diskrimineerimine, tuvastas Kapo kaebaja ohu Eesti riigile. Eeltoodust tulenevalt jättis Riigikohtu halduskolleegium oma otsuses kaebaja kassatsioonikaebuse rahuldamata.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ K-D. Borchardt. Liidu õiguse ABC. – Euroopa Liidu Väljaannete Talitlus. Luxemburg 2016, lk 27-28.
  2. ↑ EKo C-1969/57, Erich Stauder vs City of Ulm.
  3. ↑ K-D. Borchardt. Viidatud töö, lk 30-31.
  4. ↑ Nõukogu direktiiv nr 2000/78/EÜ 27. november 2000 üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – EÜT L 303, 2.12.200, lk 16-22.
  5. ↑ Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Euroopa võrdse kohtlemise õiguse käsiraamat. Euroopa Nõukogu 2010, lk 21-22. (25.02.2020).
  6. ↑ M. Albrant, M. Meiorg, Ü.-M. Papp. Võrdse kohtlemise seadus. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. TTÜ kirjastus, Tallinn 2010, lk 12
  7. ↑ Kaitstavad tunnused võrdse kohtlemise seadusest: etniline päritolu, rass, nahavärvus, usuline või muu veendumus, vanus, puue, seksuaalne sättumus.
  8. ↑ Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Viidatud töö, lk 22-28.
  9. ↑ EKo C-177/88 Elisabeth Johanna Pacifica Dekker versus Stichting Vormingscentrum voor Jong Volwassenen (VJV-Centrum) Plus, p 12.
  10. ↑ Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Viidatud töö, lk 29-31.
  11. ↑ EKo C-243/95 Hill ja Stapleton vs. The Revenue Commissioners ja Department of Finance.
  12. ↑ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri ning Rahvusvahelise Kohtu statuut. – RT II, 1996, 24, 95.
  13. ↑ Ü. Madis, jt. PõhiS § 12/3. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj.4., täiend. vlj. Tallinn: Juura 2017.
  14. ↑ Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. – RT II 1996, 11, 34, art 14.
  15. ↑ Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Viidatud töö, lk 16-17.
  16. ↑ ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt. – RT II, 1993,10/11,11, art 2.
  17. ↑ ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. – RT II, 1993, 10,13, art 2.
  18. ↑ ÜRO rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. – RT II 1995, 5, 30.
  19. ↑ ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. – RT II, 1995, 5, 31.
  20. ↑ ÜRO lapse õiguste konventsioon. – RT II 1996, 16, 56, art 2.
  21. ↑ Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta. – RT II 2000, 15, 93, art E.
  22. ↑ Euroopa Liidu põhiõiguste harta. – ELT 2007/C 303/01, art 21.
  23. ↑ R. Eerola, jt. Euroopa Liidu õiguse alused. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 102-103.
  24. ↑ K.-D. Borchardt. Viidatud töö, lk 25-26.
  25. ↑ Euroopa Liidu leping. Konsolideeritud versioonid. art 9 – (28.02.2020).
  26. ↑ T. Oppermann. Euroopa Õigus. – Juura, Tallinn 2002, lk 163-164.
  27. ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – RT I, 15.05.2015, 2.
  28. ↑ R. Alexy. põhiõigused Eesti põhiseaduses. – Juridica eriväljaanne, 2001, lk 63-64.
  29. ↑ Võrdse kohtlemise seadus. – RT I, 26.04.2017, 9.
  30. ↑ Soolise võrdõiguslikkuse seadus. – RT I, 10.01.2019, 19.
  31. ↑ K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Komm vlj. – Tallinn: Juura 2010, lk 20.
  32. ↑ RKTKo 3-2-1-167-16, p 11 ja p 12.
  33. ↑ Karistusseadustik. – RT I, 28.02.2020, 5.
  34. ↑ Haldusmenetluse seadus. – RT I, 13.03.2019, 55.
  35. ↑ Töölepingu seadus. – RT I, 19.03.2019, 94.
  36. ↑ Avaliku teenistuse seadus. – RT I, 13.03.2019, 37.
  37. ↑ M. Zirnask. Kes on migrant? Tartu Ülikooli ajakiri. (21.02.20).
  38. ↑ J. Baseiria Marti. Freedom of religion at work in EU migration law and policy, 7 Eur.Lab. L.J 404, 2016, lk 419-420.
  39. ↑ EKo 193/17, Achatzi vs Cresco Investigation Gmb.
  40. ↑ Nõukogu direktiiv nr 2000/78/EÜ 27. november 2000 üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – EÜT L 303, 2.12.200, art 1, art 2 lg 2 p a, art 2 lg 5, art 7 lg 1, lk 16-22.
  41. ↑ EKo 130/75, Vivien Prais vs Council of the European Communities.
  42. ↑ RKPJK 3-4-1-57-13 p 13.
  43. ↑ TrtRnK 3-14-52057 p 6, 12.
  44. ↑ TMK 2-15-8216.
  45. ↑ TlnRnK 2-19-4822 p 2-3, 5-11.
  46. ↑ TlnRnK 3-13-1617 p 2.
  47. ↑ TlnRnK 3-18-1009 p 5.
  48. ↑ RKTK 2-06.2019 p 1.
  49. ↑ TrtRnK 3-17-2181 p 2.
  50. ↑ TlnRnK 3-16-2415 p 2.
  51. ↑ RKHK 3171026.
  52. ↑ Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus § 4 lg 1.– RT I 2006, 2, 3.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mittediskrimineerimise_põhimõte._Diskrimineerimise_keeld_usutunnistuse_alusel.&oldid=6577755"