Minimaalne alveolaarkontsentratsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Minimaalne alveolaarkontsentratsioon[1] ehk minimaalne alveolaarne kontsentratsioon (minimal alveolar concentration; lüh MAC) on anestesioloogias ja farmakoloogias kasutatav inhalatsioonianesteetikumide võimekuse näitaja, millega väljendatakse aine manustamise järgset kopsualveoolide minimaalset selle aine aurude sisaldust, mis kutsub 50%-l saajatest kirurgiliste manipulatsioonide järgselt esile valu.

MACi defineerisid 1963. aastal Eger ja Merkel loomauringu käigus kahe aine võrdluse tulemusel.

1964. aastal laiendati termini kasutust ka inimeste halotaananesteesia tarbeks.

MACi mõjutavad mitmed faktorid, nagu sedatiivse toimega ravimid, naerugaas, vanus, sugu, hüpotensioon, hüpotermia, rasedus.[2]

Ksenooni MAC oli algselt 71%, hiljem 63–66%, naistel võib MAC olla 55%.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Koostaja Laine Trapido, "Meditsiiniterminite lühendeid", 2. trükk, AS Medicina, lk 147, 2007
  2. Triin Treial, Desfluraan, Tartu 2007

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]