Miiliahi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Miiliahi ehk miiliauk on puusöe saamiseks kasutatav valdavalt maasse kaevatud auk, milles puude põletamisel õhuhapniku ligipääsuta (nimetatakse miilimiseks) tekib puusüsi. Suurtes kogustes söepõletamine oli algselt tavaks mõisates.

Ahju ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Miiliahi kaevati maasse, kuid Saaremaal on sütt põletatud ka maapealsetes miiliahjudes. Mõõtmetelt oli maasse kaevatud ahi umbes 5-6 meetrit pikk, 2 meetrit lai ja 1,5 meetrit sügav.[1]

Ühe võimaliku ahjuehitustüübi kohaselt laotati miiliahju põhja põigiti kaikaid, mis kaeti tulehakatuseks kuivade puulaastudega. Neile asetati omakorda kuuse- või männipakud, mille peale kanti paks kuuseokaste kiht. Järgnevalt kaeti käik tihedalt mätastega, et tuli vaikselt hõõguks. Põletati umbes kolm ööpäeva.[1]

Teine ehitustüüp oli selline, et umbes 2 meetri pikkuste puupakkude katmisel kasutati liivasegust mulda, kuid pakkude mõlemad otsad jäeti katmata.

Maa peale ehitatud miiliahjude puhul kasutati aga tuulepoolses küljes paiknevat madalat kivimüüri, mis oli vajalik selleks, et tuli virnas üles ei tõuseks, vaid liiguks mööda virna sissepoole.

Miiliahju kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitusvariandi puhul, kus puupakud on täielikult kaetud, süüdati tuli tuulepoolsest otsast ning valvati, et leegid mätaste vahelt välja ei pääseks. Seda meetodit kasutades võttis süte valmimine mitu ööpäeva, mille jooksul ei tohtinud miiliahju kordagi valveta jätta. Mätaste vahelt tõusvad leegid tuli kohe uute mätastega summutada. See, kas söed on valmis, tehti kindlaks rauast oraga torkides.[2] Miiliahju jahtudes tõsteti mättad pealt ning võeti söestunud puupakud välja. Kui põletamine õnnestus hästi, olid kõik puupakud niisama terved, kui ahju pannes ja täielikult söestunud.

Kui puupakkude mõlemad otsad olid miiliauku asetades katmata jäetud, tehti tuli puupakkude lahtijäetud kohtadesse. Seejärel, kui otsad olid söestunud ja arvati, et tuli juba keskele ulatub, kaeti ka otsad liivaga ning löödi terava vaiaga miiliahju lakke auke. Nende aukude kaudu väljus ahjus tekkiv suits tugeva joana.

Võimalik oli ka variant, mille puhul pisteti miiliaugus asunud latid alt põlema ning alles seejärel kaeti ahi pealt kinni ja jäeti latid söeks hauduma.

Põletusmaterjal[muuda | muuda lähteteksti]

Parimaks söematerjaliks peeti hästikuivanud männipakke, kuid nende puudumisel kasutati kuuske. Üheks põletamiseks kulus umbes 5-6 hobusekoormat puitu.[2]

Miiliahjude saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis kadusid miiliahjud kasutusest 20. sajandi alguses, kuna sepatööl hakati miilisöe asemel kivisütt kasutama.[2]

Tänapäeval on mõnes Eesti paigas hakatud uuesti miiliahju kasutama ning nõnda on valmistatud grillsütt. Näiteks on Lihula Lions-klubi korraldanud mitu aastat miilipõletamist üritusel "Lihula miil" ning kasutanud söemüügist saadud raha heategevuslikul otstarbel.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 167
  2. 2,0 2,1 2,2 Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 117
  3. Kaire Talviste: "Lions–klubi kinkis Lihula lasteaiale uhke mänguväljaku" Lääne Elu

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]