Miia Jõgiaas
Miia Jõgiaas (sündinud Miia Saviauk; 14. märtsil 1931 Tartus) on Eesti vabadusvõitleja, üks Tartus Raadi pargis asunud Nõukogude sõduritele püstitatud ausamba viiest õhkulaskjast 5. novembril 1949.
Ta kuulus Nõukogude okupatsioonivõimu vastasesse koolinoorte põrandaalusesse organisatsiooni Sini-Must-Valge (SMV).[1]
Jõgiaas ja paljud teised SMV liikmed (kokku 38 inimest) arreteeriti 1950. aasta sügisel julgeolekutöötajate poolt – Jõgiaas oma Tartu kodus 19. novembri hilisõhtul.[2] Vahi all hoiti teda Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tartu osakonna maja keldri eeluurimisvanglas Pepleri ja Riia tänava nurgal (nn Hall maja), Ülikooli tänava vanglas ja lõpuks endises naistevanglas Veski tänaval.
9. juunil 1951 mõistis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine talle Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-1a, 58-9, 58-10 alusel kümme aastat vabadusekaotust.[3] Otsus tehti talle teatavaks 15. augustil 1951 Tartu Veski tänava vanglas.
Septembris 1951 saadeti ta Tallinna ja Leningradi vanglate kaudu Vorkuta vangilaagri erilaagrisse Retšlag, mis oli mõeldud eriti ohtlikele vangidele. Laagris viibis ta koos oma lapsepõlvesõprade Elleni ja Ritaga, töötades algul raudteeliinide ehitusel ja seejärel tellisevabrikus.
11. mail 1956 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poliitiliste, ametialaste ja majanduskuritegude läbivaatamiskomisjon ta vangistusest vabastada.[4]
Vabanes vangilaagrist 26. mail 1956. Sõitis juunis 1956 elama Tallinna ja abiellus samal aastal oma Sini-Must-Valge organisatsioonikaaslase Tõnis Jõgiaasaga ning asus tööle aednikuna.[1][5][6][7]
1976. aastal lõpetas Jõgiaas Räpina Sovhoostehnikumi aiandusagronoomina ning oli aastatel 1976-1986 Tartu sõjaväehaigla aednik ja Eesti Metsainstituudi puukool-katsemajandi tööline, alates 1986. aastast on pensionär.[8]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Minu nooruse vanglad". Hotpresss Kirjastus: Tartu, 2007. ISBN 9789985971673
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta abiellus pärast vanglat ja Siberit kaasvõitleja Tõnis Jõgiaasaga.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Kalev Kesküla (29. veebruar 2008). "Miia Jõgiaas. "Minu Nooruse vanglad". Eesti Ekspress. Vaadatud 26. august 2018.
- ↑ ESSR MGB. Order nr. 194. 19.11.1950. RA ERAF.129SM.1.23634 kd. 2, 73
- ↑ Võpiska iz protokola nr. 23 Osobogo Soveštšanija pri MGB SSSR. 9.6.1951. RA ERAF.130SM.1.23635 kd. 7, 435
- ↑ Võpiska iz protokola nr. 20 zasedanija komissii Presidiuma Verhovnogo Soveta SSR po rassmotreniju del na lits, otbõvajuših nakazanije za polititšeskije, dolžnostnõje i hozjaistvennõje prestuplenija. 11.05.1956. RA ERAF.129SM.1.23635 kd. 8, 884
- ↑ "Miia Jõgiaas". European Memories of The Gulag (inglise keeles). Vaadatud 26. august 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=saviauk
- ↑ "Koolinoored tähistasid oktoobripühi sambaõhkimisega". Postimees. 5. november 2004. Vaadatud 26. august 2018.
- ↑ Eesti Metsainstituudi teadusdirektor T. Terasmaa iseloomustas Miia Johannese t. Jõgiaasa kohta. 18.10.1988. RA ERAF.129SM.1.23635, 10 kd, 18
- ↑ Ardo Kaljuvee (8. veebruar 2007). "President Ilves tunnustas teenetemärgiga 342 inimest". Eesti Päevaleht. Vaadatud 7. september 2018.
- ↑ Villu Päärt. "Koolinoored tähistasid oktoobripühi sambaõhkimisega". Postimees, 5. november 2004
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Saatusekaaslased. Õpilasvastupanu 1944-1954. Eesti noored vabadusvõitluses 1944-1954". Koostanud Udo Josia. Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit: Tartu-Tallinn, 2004