Miia Jõgiaas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Miia Jõgiaas (sündinud Miia Saviauk; 14. märtsil 1931 Tartus) on Eesti vabadusvõitleja, üks Tartus Raadi pargis asunud Nõukogude sõduritele püstitatud ausamba viiest õhkulaskjast 1949. aasta 5. novembril.

Ta kuulus Nõukogude okupatsioonivõimu vastasesse koolinoorte põrandaalusesse organisatsiooni Sini-Must-Valge (SMV).[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: Miia Jõgiaas "Mälestused" - Saatusekaaslased. Eesti noored vabadusvõitluses 1944-1954. Koostanud Udo Josia. Tartu-Tallinn, 2004. Lk. 265

Miia Saviauk lõpetas 1949. aasta kevadel Tartu 3. Keskkooli. Astus sügisel 1949 Tartu kooliõpilastest moodustatud salajase vastupanuorganisatsiooni Sini-Must-Valge liikmeks. Miia Jõgiaas: "Konkreetne tegevus algas enne oktoobripühi, kui 4. nov. 1949.a. ööl levitasime linnas lendlehti. Igal meist oli oma mõnetänavaline piirkond. Ööl vastu 6. nov. 1949 täitsime uue ülesande - lasksime õhku punasõdurite ausamba Raadi kalmistul. Töö tegelikeks teostajateks olid Tõnis Jõgiaas ja Heiki Vaibla, meie ülesandeks oli julgestamine. Terve aasta aeti meie jälgi. Olime ülimalt rahul, et suutsime julgeolekumeestele niipalju peavalu valmistada. [...] Maipühade eel levitasime kõik seitsmekesi Tartu linnas lendlehti - jälle päevakohased karikatuurid tabava tekstiga. Kohtusime regulaarselt oma koosolekutel. Sidepidajaks poistega oli Riita. (Riita Vint - E.V.) Algul tutvustas ta meile organisatsiooni põhikirja. Siis SMV märki, mida seni kandsid vaid meie juhid kuuerevääri all. Nimeliselt me juhte muidugi ei tundnud. Ausambalõhkumine oli meid kokku viinud veel ühega neist - Tõnis Jõgiaasaga. Õppisime tundma ja kasutama püstolit ja morseaparaati. Mina sain ülesandeks kirjutada artikkel peatselt ilmuvale põrandaalusele ajalehele "Eesti Partisan". Artikli pealkirjaks oli "Venestamispoliitika Eestis" ja selle trükkisin valmis isa töökohas kirjutusmasinal. Riita ülesandeks oli ka sidemete loomine ülikooli mõttekaaslaste organisatsioonidega, kuna arvasime, et need on ehk olemas. Ellen (Ellen Rander - E.V.) käis koos Tõnis Abilisega Tartu sõjalennuvälja kohta andmeid kogumas. 1950. a. sügisel astusin ka mina ülikooli (asus Tartu ülikoolis õppima geograafiat - E.V.) . Jälgisin oma kursusel poisse-tüdrukuid, keda võiks endi sekka värvata. Selle aasta oktoobripühadeks meie organisatsioon midagi tõsisemat ette ei võtnud. Oli näha, et julgeolekuorganite tegevus on aktiviseerunud. Koolides oli mitmel korral tehtud käekirjaproove. Otsiti lendlehtede tegijaid- levitajaid ja punasõduri õhkijaid. Levisid kuulujutud, et ausamba õhkulaskjatest olla keegi haavata saanud ja teisedki juba ammu kinni... Oli küll tahtmine pühade eel midagi tõsisemat ette võtta - lõhkuda demonstratsiooni vastuvõtuks ülesseatud tribüün. Luureandmed ütlesid aga, et seda valvatakse kõvasti, nii päeval kui öösel. Pealegi oli "karvane käsi" jõudnud ka meie organisatsioonini."[2]

Jõgiaas ja teised ausamba õhkulaskmisest osavõtnud SMV liikmed (kokku 38 inimest) arreteeriti 1950. aasta sügisel julgeolekutöötajate poolt – Jõgiaas oma Tartu kodus 19. novembri hilisõhtul.[3] Vahi all hoiti Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Tartu osakonna maja keldri eeluurimisvanglas Pepleri ja Riia tänava nurgal (nn Hall maja), Ülikooli tänava vanglas ja lõpuks endises naistevanglas Veski tänaval. 9. juunil 1951 mõistis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamine talle Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-1a, 58-9, 58-10 alusel kümme aastat vabadusekaotust.[4] Otsus tehti talle teatavaks 15. augustil 1951 Tartu Veski tänava vanglas. Septembris 1951 saadeti ta Tallinna ja Leningradi vanglate kaudu Vorkuta vangilaagri erilaagrisse Retšlag, mis oli mõeldud eriti ohtlikele vangidele. Laagris viibis ta koos oma lapsepõlvesõprade Elleni ja Ritaga, töötades algul raudteeliinide ehitusel ja seejärel tellisevabrikus. 11. mail 1956 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poliitiliste, ametialaste ja majanduskuritegude läbivaatamiskomisjon ta vanigstusest vabastada.[5] Vabanes vangilaagrist 26. mail 1956. Sõitis juunis 1956 elama Tallinna ja abiellus samal aastal oma Sini-Must-Valge organisatsioonikaaslase Tõnis Jõgiaasaga ning asus tööle aednikuna.[1][6][7][8]

1976. aastal lõpetas Räpina Sovhoostehnikumi aiandusagronoomina. 1976-1986 Tartu sõjaväehaigla aednik ja Eesti Metsainstituudi puukool-katsemajandi tööline. Aastast 1986 pensionär.[9]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kalev Kesküla. "Miia Jõgiaas. "Minu Nooruse vanglad". Eesti Ekspress, 29. veebruar 2008. Kasutatud 26. august 2018.
  2. Miia Jõgiaas "Mälestused" - Saatusekaaslased. Eesti noored vabadusvõitluses 1944-1954. Koostanud Udo Josia. Tartu-Tallinn, 2004. Lk. 265
  3. ESSR MGB. Order nr. 194. 19.11.1950. RA ERAF.129SM.1.23634 kd. 2, 73
  4. Võpiska iz protokola nr. 23 Osobogo Soveštšanija pri MGB SSSR. 9.6.1951. RA ERAF.130SM.1.23635 kd. 7, 435
  5. Võpiska iz protokola nr. 20 zasedanija komissii Presidiuma Verhovnogo Soveta SSR po rassmotreniju del na lits, otbõvajuših nakazanije za polititšeskije, dolžnostnõje i hozjaistvennõje prestuplenija. 11.05.1956. RA ERAF.129SM.1.23635 kd. 8, 884
  6. "Miia Jõgiaas". European Memories of The Gulag. Kasutatud 26. august 2018. Inglise keeles.
  7. https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=saviauk
  8. "Koolinoored tähistasid oktoobripühi sambaõhkimisega". Postimees, 5. november 2004. Kasutatud 26. august 2018.
  9. Eesti Metsainstituudi teadusdirektor T. Terasmaa iseloomustas Miia Johannese t. Jõgiaasa kohta. 18.10.1988. RA ERAF.129SM.1.23635, 10 kd, 18
  10. Ardo Kaljuvee. "President Ilves tunnustas teenetemärgiga 342 inimest". Eesti Päevaleht, 8. veebruar 2007. Kasutatud 7. september 2018.