Eesti Rahva Muuseumi endine peamaja

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti Rahva Muuseumi endine peamaja

Eesti Rahva Muuseumi endine peamaja on hoonekompleks Tartus aadressil Veski tänav 32.

Kohtuhoonest ja arestimajast koosnev uusrenessanss-stiilis kompleks ehitati 19. sajandi lõpus arhitekt Vladimir Lunski projekti järgi Tartu–Võru rahukohtu (esimese astme kohtu) jaoks.[1]

Kohtumaja[muuda | muuda lähteteksti]

Vene keisririigi Balti kubermangudes viidi 1889. aastal läbi kohtureform, mille käigus viidi sisse esimese astme rahukohtute süsteem ja Eesti aladel loodi viis teise astme kohut ehk rahukogu, kuhu sai rahukohtute otsuseid apelleerida.[2] Tartu-Võru rahukogu asetses Tartus, mille jaoks ehitati Liivimaa kubermanguarhitekti Vladimir Lunski projekti järgi aastatel 1893–1894 uus kohtuhoone koos arestimajaga Toometagusele Veski tänavale.[3] Hoone teenis kohtumajana edasi ka Eesti Vabariigi ajal kuni Teise maailmasõjani.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Veski tänava fassaadi joonis

Hoone on kahekorruseline, ehitatud uusrenessansi stiilis. Veski tänava äärne sümmeetriline peafassaad jaguneb kergelt eenduvaks kitsaks atikaga keskrisaliidiks ning tugevamalt eenduvateks laiadeks kolmnurkviiludega külgrisaliitideks. Hoone kõige alumise vööndi moodustab sokkel, milles avanevad keldrikorrust valgustavad aknad. Esimese korruse seinapind on viimistletud kvaaderrustreeringus, kuid akende all kogu fassaadi pikkuses jooksev kitsa simsiga eraldatud riba ja risaliitide nurgad on vormistatud teemantkvaadris. Teisel korrusel asendab rustreeringut puhasvuuk, kuid tumepunastest tellistest seina aktsentueerivad erinevad valged krohvdetailid (nurgarustika risaliitide servades, akende krohvraamistus, ringikesed friisil ja viiluväljal, “arhitraaviliist"). Erineva seinaviimistlusega esimest ja teist korrust eraldab teineteisest ka laia profileeringuga vööndkarniis. Külgrisaliitide viilude nurkadesse on asetatud anteemionid. Maja keskosa räästajoont kaunistab müürisakmete vahel jooksev dekoratiivne metallpiire.

Esimese korruse aknad on ümarkaarsed ja teise korruse aknad ristkülikulised, kuid mõlema korruse aknaid ümbritseb ühesugune lai krohvraamistus, mis moodustab akende kohale friisi ja karniisiga talastiku. Keskrisaliidil asub hoone peaportaal, mis on kujundatud aediikulana: anteemionidega kolmnurkviilu kannavad kaks toskaana orderis pilastrit, mis justkui toetuvad soklist eenduvatele pjedestaalidele.

Hoone välisilme juhindub valdavas osas uusrenessansi stiilist, millele viitab kesktelgsümmeetria, tihedalt dekoreeritud seinapind ning ohter rustreeringu kasutamine, kuid antiiktempliarhitektuurist pärit anteemionide kasutamine viiludel viitab hoopis antikiseerivale klassitsismile. Hoone eklektiline historitsism on väga ajastuomane nii 19. sajandi teise poole Tartu arhitektuuri (näiteks Lai 28, Kuperjanovi 44), 19. sajandi teise poole riigiasutuste (näiteks Viljandi ja Rakvere rahukohtute uusrenessanslikud hooned) kui ka Lunski enda loomingu kontekstis (eriti palja tellise ja valgete krohvdetailide kontrasti kasutamine, mida näeb näiteks tema projekteeritud Kohila õigeusu kirikus).

Esimese korruse plaan

Hoone põhiplaan on L-kujuline, nii et peafassaad on Veski tänava ääres ja tiib ulatub Liivi tänava äärde, kus asub ka kõrvalsissepääs. Projekti järgi asusid istungisaalid esimesel korrusel, üks Veski ja Liivi tänava nurgas ning teine Liivi tänava tiiva tagumises otsas; ametiruumid asusid peamiselt teisel korrusel.[4] Peatrepp asub hoone keskteljel hoovifassaadist eenduvas trepikojas.

Muuseum[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Rahva Muuseum (aastatel 1948–1988 Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum) toodi kompleksi peamajja ja J. Liivi tänava poolsetesse kõrvalhoonetesse pärast Teist maailmasõda.

Alates 1994. aastast oli seal muuseumi peamaja, kus asusid administratsioon, kogude, teadus- ja säilitusosakond ning ka Eesti Rahva Muuseumi raamatukogu.[5]

Alates 2016. aastast asub Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone Raadil.

Arestimaja ja vangla[muuda | muuda lähteteksti]

Veski tänava poolsetes kõrvalhoonetes paiknesid arestimaja ja vangla, mis eri aegadel on kandnud eri nimesid, näiteks aastatel 1946–1958 Eesti NSV Siseministeeriumi Vangla nr 3 korpus nr 2.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kohtuhoone kultuurimälestiste riiklikus registris
  2. Eesti ajalugu. V. Lk 55.
  3. Tartu. I, Südalinn ja Toometagune. Lk 172.
  4. EAA.298.2.224
  5. Eesti Muuseumide Infokeskus. Vaadatud 15.06.2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]