Max Vaher
Max Vaher (17. jaanuar 1897 Vana-Otepää – 10. juuli 1981 Geislingen) oli eesti vaimulik.
Kooliteed alustas Max Vaher Nüpli vallakoolis, järgnesid Otepää progümnaasium ja Pärnu gümnaasium. 1918. aastast õppis Tartu Ülikoolis keeleteaduse erialal. Õpingud katkestas Vabadussõda, kust ta võttis osa sõjaväeametnikuna. Pärast Vabadussõja lõppu siirdus ta tagasi ülikooli, kuid juba usuteaduskonda, kus õppis 1920–1924 ja mille lõpetas cand. theol. astmega. Prooviaastal oli ta Põlva Püha Neitsi Maarja koguduses. Õpetajaametisse ordineeriti ta 7. juulil 1925.
Aastatel 1925–1926 oli ta Avinurme koguduse õpetaja ja 1926–1944 Paistu Maarja koguduse õpetaja, lisaks oli ta aastatel 1942–1944 Viljandi praostkonna abipraost.
Põgenes 1944. aastal Saksamaale. Oli aastatel 1945–1949 Augsburgi Eesti Gümnaasiumi ladina keele õpetaja. 1949–1950 oli ta Fontainebleaus (Prantsusmaal) ungarlastest põgenike hooldajaõpetaja. Aastatel 1950–1977 oli ta EELK Baden-Württembergi koguduse õpetaja[1][2].