Matti Masing

Matti Masing (sündinud 20. juulil 1953 Tartus) on Eestis sündinud ja Euroopas tegutsev zooloog, mõtleja ning ühiskonna teavitaja, elektroonilise avatud ühiskonna (EAÜ) [1] looja ning huvil põhineva teaduse (interest based science, IBS) viljeleja.

Ta pärineb loodusteadlaste perekonnast (isa Viktor Masing ja ema Linda Poots) ning on esimene doktorikraadiga nahkhiireteadlane Euroopa siinpoolses osas, sh Baltimaadel.

Tema õpilaste hulgas on doktorikraadiga nahkhiireteadlane Terhi Wermundsen [2] Soomest, samuti nahkhiireuurijad Lauri Lutsar [3], Kazimieras Baranauskas [4], Yrjö Siivonen, Petri Asikainen, Karri Kuitunen ja Tiit Piiskoppel [5].

Teaduslik, loodushariduslik ja looduskaitseline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Matti Masing (MM) tegeleb looduse uurimisega alates aastast 1975. On uurinud kahepaikseid, roomajaid, mittelendavaid pisiimetajaid, nahkhiiri^[1] ja suuri maismaalimuseid Eestis ning mujal Euroopas.

Ta on Maailma Looduskaitse Liidu Liigikaitse Komisjoni käsitiivaliste ekspertrühma (IUCN Species Survival Commission Chiroptera Specialist Group) liige aastast 1987 ja muude rahvusvaheliste töörühmade (Nordic Forum for Field Herpetology, European Hedgehog Research Group, EUROBATS Scientific Panel, Livonian Bat Group) liige.

Aastail 1980–1989 valmistas Masing ette nahkhiirte talvituskolooniate kaitse alla võtmist Tallinna ümbruse ja Kagu-Eesti tehiskoobastes. Aastail 1993–1995 osales ta "Looduskaitse seaduse" (1994) koostamisel ning loomastiku riikliku seire käivitamisel Eestis. Töötas Eesti jaoks välja väikeloomade seire metoodika kahepaiksete, roomajate, nahkhiirte, mittelendavate pisiimetajate ja suurte maismaalimuste kohta ning koostas vastavad kirjalikud juhendmaterjalid (Masing, 1994, 1995).

1990. aastal kaitses ta bioloogiakandidaadi kraadi Üleliidulises Looduskaitse Instituudis Moskva lähistel, kus tema väitekirja teema oli "Eesti nahkhiired: asurkondade kaasaegne seisund ja kaitse ökoloogilised alused".

Matti Masing töötas nooremteadurina Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal aastail 1980–1983 ning seejärel teadurina Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudis Tartus alates 1984. aastast kuni selle asutuse sulgemiseni septembris 1996. Pärast seda tegutseb ta vabakutselise loodusteadlasena Eestis ja mujal Euroopas.

MM on juhendanud paljusid loodusehuvilisi nii kirjalikult kui ka õppematkade vormis, samuti üliõpilaste kursuse-, diplomi- ja magistritöid. Ta on korraldanud avalikke üritusi loomastiku uuringute ja kaitse teemadel, esinenud ettekannetega teaduskonverentsidel, läbi viinud loomastiku uurimise ekspeditsioone mitmel pool Euroopas, avaldanud üle 4000 kirjatöö, sh elektroonilises meedias.

Aastatel 1977–2001 valmistas ta siinpoolse Euroopa suurima ja täpseima pisiimetajate teaduskogu (üle 5000 eksemplari ca 50 liigist), mille saatus oleneb muuseumite huvist ja panusest selle teaduskogu vastuvõtmisel ja säilitamisel. Aastail 2009 ja 2010 toetas selle teaduskogu tööd Tartu Ülikool. Ent praegu seisab see töö ühiskonna huvi puudumise tõttu. [6] [7]

1970-ndail ja 1980-ndail osales MM aktiivselt nahkhiirte rõngastamistöös, märgistades Matsalu linnurõngastega erinevaid nahkhiireliike. Selle töö tulemusel saadi esmakordselt teada meie ränd-nahkhiireliikide liikumisulatuse kohta, mis pargi-nahkhiirel ulatus kuni 1530 km ja hõbe-nahkhiirel kuni 1440 km (Masing, 1989, 2015; Masing, Poots, Randla & Lutsar, 1999). Koopa-tüüpi talvituspaikades rõngastatud nahkhiired on võimaldanud määrata meie nahkhiirte eluiga, mis ulatub üle 30 aasta (Poots, 1977; Masing & Lutsar, 2007; Masing, 2015).

Samal perioodil teostas MM nahkhiirte elutingimuste uuringuid maa-alustes talvituspaikades, kirjeldades ja eristades keldri-tüüpi ja koopa-tüüpi talvituspaiku (Masing, 1980, 1981, 1982, 1983, 1984, 1990; Liiva & Masing, 1987). Nendes talvituspaikades määras ta esmakordselt talvituvate nahkhiirte kriitilisi temperatuure (Masing, 1981).

Üliõpilastöödena valmisid Matti Masingul lühimonograafiad Eestis elavate lendlaseliikide kohta (Nattereri lendlane, habelendlane, tõmmulendlane ja veelendlane) (Masing, 1977, 1978, 1979, 1980) ning seejärel ka maailma esimene raamat perekonna lendlased (Myotis) kohta (Masing, 1984).

1978. a peale osaleb MM nahkhiirte uurimisel Baltimaades, sh Kaliningradi oblastis, Leedus ja Lätis (Masing & Buša, 1983; Masing, 1984; Masing, Baranauskas & Mickevičius, 1997; Masing & Siivonen, 2005; Masing, Baranauskas, Siivonen & Wermundsen, 2008; Masing & Baranauskas, 2011).

1980-ndate keskel Kabli rannas ehitatud ja katsetatud nahkhiirte võrepüünis BT-7433 (Masing, 1989, 2006, 2015) on seniajani maailma parim automaatpüünis nende loomade eluspüügiks.

MM on välja töötanud efektiivsed ja säästlikud nahkhiirte detektor-loenduse meetodid, mis on nüüdseks kasutusel mitmel pool Euroopas (Masing, 1994, 1999, 2006, 2017, 2019, 2020, 2022; Masing, Lutsar & Lotman, 1998, 2000, 2005; Masing & Möller 2004; Keppart, Masing & Lutsar, 2005; Masing & Baranauskas, 2011).

MM on välja töötanud ja rakendanud nahkhiirte asurkondade seire metoodikat, seda nii talvituspaikades kui ka suvistes elupaikades; ning alates aastast 1994 koordineerib ta nahkhiirte riiklikku seiret Eestis.

1970-ndail ja 1980-ndail uuris MM nahkhiirte määramistunnuseid ning kirjeldas uusi kehatunnuseid veelendlase, tõmmulendlase ja habelendlase eristamiseks (Masing, 1978, 1987, 1984, 2015).

Euroopa uruhiirte (perekond Microtus) uuringud 1990-ndate algul viisid kahe teisikliigi, 46 kromosoomi omava põld-uruhiire (Microtus arvalis) ja 54 kromosoomi omava kuhja-uruhiire (Microtus levis) eristamisele kolju- ja kehatunnuste põhjal (Zagorodnjuk, Masing & Peskov, 1991). Masing kasutas selles töös uudset relatiivse diagnostika meetodit, mis võimaldas tal neid teisikliike ära tunda keerukat aparatuuri kasutamata. Neid tunnuseid kasutades oli võimalik ära muuta kuhja-uruhiire teadusnimi, milleks 1995. aastal sai Microtus levis Miller 1908 (Masing, 1995, 1999). Nii osutus väike Eesti olema maailma uruhiirte diagnostikas esirinnas.

Teisikliikide diagnostika valdkonnas uuris MM ka Euroopa siile, leides uusi määramistunnuseid hariliku siili (Erinaceus europaeus) ja lõunasiili (Erinaceus roumanicus) eristamiseks (Masing, 1990, 1995, 1999).

MM on edasi arendanud ka nahkhiirte hääldiagnostikat, mis võimaldab määrata nahkhiireliike nende ultrahelilokatsiooni häälte põhjal (Masing, 2004, 2006, 2008, 2023).

Alates 1992. aastast tegeleb Masing nahkhiirte detektor-uuringu metoodika arendamisega Eestis ja Euroopas. Samast aastast alates on ta regulaarselt korraldanud detektoritel põhinevaid avalikke nahkhiireöid, ekspeditsioone jm üritusi, kus on osalenud nahkhiirehuvilised üle Euroopa. Yrjö Siivonen, Matti Masingu õpilane ja kolleeg Soomest, teostas detektor-uuringul põhineva nahkhiirte elupaikade kaardistamise Helsingi linnas aastal 2003, mis on eeskujuks planeeringute läbiviimisel mujalgi Euroopas. [8]

Aastail 1997–2004 juhendas Masing Lähte loodusesõprade ringi; see tegevus on põhjalikult kajastatud Tartu Valla Kuukirja vastavates numbrites – kokku 36 lugu koos fotodega. [9]

Märtsis 2000 asutas ta Eestikeelsete imetajanimede komisjoni (EIK), kelle valmistatud ja hallatav on "Eestikeelsete imetajanimetuste andmebaas". [10]

Detsembris 2001 korraldas ta Esimese Eesti nahkhiireuurimise konverentsi Tartus, mis oli pühendatud "rahvusvahelisele nahkhiireaastale 2001".

Augustis 2011 osales MM Euroopa nahkhiirte uurimise konverentsil Vilniuses 4 teadusliku ettekandega ning juhendas Vilniuse lähedal toimunud 8-ndat Euroopa nahkhiiredetektorite seminari (8th European Bat Detector Workshop). [11]

Aastal 2012 käivitas Matti Masing rahvusvahelise loodusõppe projekti LENA (LEarning NAtural values in Europe). Selles Grundtvigi (Euroopa elukestva õppe ühe programmi) projektis osales viis organisatsiooni neljast Euroopa riigist. [12]

Alates aastast 2003 hõlmab Matti Masingu huvil põhinev teadustegevus peamiselt nahkhiirte detektor-uuringuid, sh Euroopa linnades, mille jaoks ta koostas spetsiaalse kodulehe Bats in Towns (nahkhiired linnades) [13]. Selle teema raames on ta teostanud nahkhiirte uuringuid Euroopa eri paigus, sh linnades nagu Berliin, Bonn, Budapest, Düsseldorf, Espoo, Haapsalu, Helsingi, Luxembourg, Malaga, Narva, Oslo, Pihkva, Porvoo, Potsdam, Tallinn, Tartu, Trakai, Valencia, Vilnius jt.

Aastail 2011–2016 uuris MM nahkhiiri Lõuna-Soome linnades (Masing, 2017). --> projekt 4 [14] Need uuringud jätkuvad ka praegu.

Aastal 2017 alustas ta nahkhiirte linnauuringuid Saksamaal ning aastal 2019 tegi ta nahkhiirte seireloendusi viies Saksamaa linnas (Düsseldorf, Bonn, Troisdorf, Potsdam ja Berliin), kus kogus nahkhiirte hääli kokku ca 400 loenduspunktist. Need uuringud on aluseks nahkhiirte asurkondade seisundi pikaajalisele jälgimisele (seirele) neis linnades. --> projekt 7 [15]

Nahkhiirte uuringud on tihedas seoses nende loomade kaitsega. Matti Masingu ja tema huvikaaslaste uuringute põhjal said 1980-ndate lõpuks põhjalikult kirjeldatud nahkhiirte maa-alused talvituspaigad Eestis, mis olid aluseks nahkhiirte koopakaitsealade loomisele Eestis 1980-ndail aastail (Masing, 1980, 1981, 1983, 1988, 1990; Masing, Keppart & Keppart, 1982; Masing & Poots, 1984; Lutsar, Masing & Poots, 2000). 1992. aastal alustatud nahkhiirte detektor-uuringud on aga aluseks nende loomade kaitse elluviimisele suvistes elupaikades, mille puhul on MM koostanud spetsiaalsed eestikeelsed kodulehed „Muraste klint” (2012) [16], „Eesti nahkhiirte tähtsad elupaigad” (2019) [17] ja "Loodusekoda MTÜ".

Ühiskonna teavitamine, arendamine ja nõustamine[muuda | muuda lähteteksti]

1996. aastal asutas Matti Masing "elektroonilise avatud ühiskonna" (EAÜ), mille peamine ülesanne on olemas oleva inimühiskonna teavitamine ning arendamine Interneti abil. AÜ meetoditest on ta soovitanud ja ka ise rakendanud "informatsiooni vabastamist" (nt BANCO project, 1996). Inimestele on ta soovitanud "asjade eristamist" ja "silmade avamist" – siis ilmneb tee, mida käia. Inimühiskonnad peaksid arenema "inimväärse ühiskonna teed". Inimene kui bioloogiline liik ja eluvorm on üsna noor ja kogenematu, seetõttu ei oska ta maailmas õigesti (sh inimväärselt – nii ennast kui ka ümbritsevat loodust säästvalt) käituda. Sellest tulenevalt on inimühiskondade jaoks peamine filosoofilis-praktiline küsimus just "käitumise küsimus" (Masing, 1984). Inimese käitumisest oleneb, kas ta suudab ellu jääda planeedil Maa, kas ta sobib sellesse keskkonda jne. [18]

Elektroonilistes vestlusringides (alates 1996) on Matti Masing kirjeldanud olemas olevat ühiskonda ning muuhulgas põhjendanud nn kapitalismi (sh "rahal põhineva maailma" ja "bürokraatia diktatuuri") ebainimväärsust, ebaefektiivsust ja paratamatut kokkuvarisemist moraali alusel. [19] [20] [21]

Ühiskonna pioneeri koostatud e-väljaanded nagu Looduskaitse Teataja (LKT, 1996-2000) ja Eptesicus (2001-2005) avasid aknaid huvil põhinevasse maailma (HPM), igaüks neist omal huvitaval moel. 1990-ndate keskel rakendatud „asjade eristamise meetod” (AEM) võimaldas välja tuua ühiskonna jaoks olulised mõisted nagu looduskuritegevus ja looduskaitse-sõda, mis kolmkümmend aastat hiljem on Eesti ühiskonnas igapäevatemaatika (IPT). LKT eriline asend toonases meedias võimaldas tal tegelikkusest valet välja tuua sorinal (kasvõi iga päev!), ja seeläbi järjepanu avada inimeste silmi .......

1998. aastal, umbes aasta pärast looduskaitselise riikliku teadusasutuse sulgemist Eestis, asutas ta ühiskonna arendamise, loodusteaduse ja loodusharidusega tegeleva vabaühenduse Sicista Arenduskeskus MTÜ [22], mille kaasabil korraldab loodusteaduslikke uuringuid, loodusõpet ja ühiskonna arendamist. Masing osaleb jätkuvalt avalikes e-vestlusringides, nõustades huvilisi ühiskonna seisundist teavitamise, ühiskonna arendamise, loomastiku uuringute, loodushariduse ja looduskaitse valdkondades.

Aastail 1999–2007 osales ta EUROBATS-i [23] nõuandva komitee (Advisory Committee, AC) kohtumistel erinevates Euroopa riikides, tegutsedes selle töörühmades ning andes ka omapoolseid soovitusi nahkhiirte kaitse elluviimiseks Euroopas – nt AC kohtumisel Stockholmis aprillis 1999 esitas ta kava üleeuroopalise nahkhiireuuringute infokeskuste võrgustiku loomiseks (bat research information centres, BRICs, in each European country).

2000. aastal asutas ta Tartu Arenduskoja, kus koos teiste asjaosalistega korraldas avalikke üritusi loodusväärtuste kaitsmiseks Tartu linnas.

Alates 2001. aastast annab Matti Masing välja elektroonilisi teabematerjale Internetis, sh nahkhiirte uurimist kajastavat ingliskeelset uudiskirja Eptesicus [24]. Aastal 2012 valmisid nahkhiirte uuringuid linnades tutvustav koduleht "Bats in Towns" [25] ja Põhja-Eesti klindi – Eesti loodusväärtuse nr 1 – tundmisele kaasa aitav koduleht "Muraste klint" [26].

2014. aastal asutas ta Kodanike liikumise põhiseaduse toetuseks (KL) [27], mille raamides on koostanud materjale, teinud ettekandeid ja avaldanud filme YouTube's. [28].

2017. aastal avaldas MM tänapäeva eesti ühiskonda analüüsiva teose "EESTI ASI. Miks kõik on nagu on?". [29]

2020. aastal andis Matti Masing välja raamatu "Eesti rahvas vaesusest välja (ja mitte ainult)". [30]

2023. aasta algul astus ta kaks sammu looduseuuringute kiireks teenindamiseks: 1) vabaühendus Loodusekoda MTÜ ja 2) koduleht "Bat Station".

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Masing, M. 1984. Lendlased. Tallinn, Valgus.
Masing, M. 1990. Eesti koopad – nahkhiirte hulgitalvitumise unikaalsed paigad. Tartu, Eesti Teaduste Akadeemia. (vene k)
Darman, P. 1999. Ellujäämise käsiraamat. TEA Kirjastus. (Inglise keelest tõlkinud Matti Masing ja Kristina Pai) [31]
Masing, M. 1999. Taxonomy and status of wild mammals in Estonia, 1945–1994". Tartu, Sicista.
Masing, M. 2002. Juhiseid nahkhiirte määramiseks nahkhiiredetektori abil. Rmt: MacDonald D.W. & Barrett, P. Euroopa imetajad. Tõlge eesti keelde. Eesti Entsüklopeediakirjastus, [Tallinn], lk 46–49. [32]
Masing, M. 2004. Pisiimetajad – kaitset vajavad pisiimetajad Eestis (raamatu e-versioon)". [33]
Meschede, A. [2005]. Nahkhiired metsades. [Sicista AK] (Matti Masing: tõlge inglise keelest ja pt "Nahkhiired Eesti metsades")
Mitchell-Jones, A.M., Bihari, Z., Masing, M. & Rodrigues, L. 2007. Protecting and managing underground sites for bats. EUROBATS Publication Series No. 2 (English version). UNEP/EUROBATS Secretariat, Bonn, Germany. [34]
Masing, M., Keppart, V. & Lutsar, L. 2008. Action Plan for the Conservation Management of Bats 2005–2009. – Eesti ulukid, 10a. Estonian Theriological Society. Tartu.
Masing, M., Keppart, V. & Lutsar, L. 2008. Tegevuskava nahkhiirte kaitse korraldamiseks aastaiks 2005–2009. – Eesti ulukid, 10. Eesti Terioloogia Selts. Tartu.
Suba, J. & Masing, M. 2011. Siksparni, Nahkhiired, Letuchie myshi, Bats. DVD. Projekt "Tagasi loodusesse".
Masing, M. 2015. Eesti nahkhiired. Sicista Arenduskeskus, Haapsalu ja Tartu, 116 lk [35]
Masing, M. 2015. Bats of Estonia and adjacent regions. Sicista Development Centre, Haapsalu and Tartu, 116 pp. [36]
Masing, M. 2017. EESTI ASI. Miks kõik on nagu on? Avatud Maailm, 100 lk [37]
Masing, M. 2020. Eesti rahvas vaesusest välja (ja mitte ainult). Avatud Maailm, 155 lk [38]