Matthias Unverferth

Allikas: Vikipeedia

Matthias Unverferth (ka Mathias Unverfert, Unvorffert või Unvorvert) oli Vana-Liivimaa vaimulik, Riia toomhärra (alates 1522) ning toompraost (15431555).

Unverferth pärines Schwerini piiskopkonna alalt, teda on esmamainitud 1510. aastal, siis tegutses ta Riias avaliku notarina. 1515. aastal on teda nimetatud "meistriks", mis võis tähendada seda, et tal oli magistrikraad. 1517. aastaks, kui ta viibis Roomas paavsti juures, oli ta õppinud Padua, Milano, Bologna ja mitmes teises ülikoolis. Paavst andis talle samal aastal ka mitmu auametit (nt Lateraani palee asekrahvi (ladina vicecomes) nimetus) ning andis talle õiguse kuni 20 inimest avalikeks notariteks või korralisteks kohtunikeks nimetada ning sohilapsi legitimeerida.

1522. aasta lõpus on Unverferthi esmakordselt nimetatud Riia toomhärraks. 1528. aastal saatis ta just ametisse valitud Riia peapiiskoppi Thomas Schöningut tema käigul Regensburgi riigipäevale ning väidetavalt avaldas ta sel perioodil toetust luterlusele.[1] Diplomaatilise tegevusega paistis Unverferth silma ka hiljem, näiteks oli ta Riia toomkapiitli esindaja Saare-Lääne vaenust lahendada püüdnud kogunemistel (15331534). 15341541 on Unverferthi nimetatud Riia kapiitli keldriülemaks (ladina cellerarius) ning 15391542 ka senioriks (kapiitli vanim või auväärseim liige). 1539. aastaks oli ta saanud ka mõlema õiguse doktori kraadi.

1543. aastal, kui senine toompraost Johannes Storbeke suri, sai Unverferthist uus Riia praost. Samal ajal oli Liivi ordu ja peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni vahel puhkenud Riia linna valitsemise pärast tüli (1452. aastal sõlmitud Kirchholmi lepingu kohaselt pidanuks nad selle üle omama topeltvõimu, kuid 1525. aastast valitses seda ainuisikuliselt ordu) ning peapiiskop otsustas ordu vastu tuge otsida Saksa-Rooma riigist. 1544. aastal saatis ta seetõttu Unverferthi saadikuna Speyeri riigipäevale, kuhu too jõudis 1545. aastal. Selle konflikti lahendamisel jäi keisririigi ja Unverferthi roll siiski väikeseks, sest ordumeister ja peapiiskop jõudsid Riia linna küsimuses teineteisemõistmiseni 1546. aastal sõlmitud Volmari retsessiga.[2]

1540. aastate teisel poolel olid peapiiskopi ja toomkapiitli vahelised suhted pingelised, sest esimene soovis Liivimaal ellu rakendada luterlikku kirikukorraldust, kuid teine oli sellele vastu. Samuti ei toetanud toomkapiitel 1550. aastatel Wilhelmit, kui too tõi enda koadjuutorina Liivimaale Mecklenburgi hertsogi Christophi ning kui viimaks seetõttu puhkes ka koadjuutorivaenus.[3] Unverferthi kui toomkapiitli juhi roll nendes konfliktides otseselt ei paljastu, kuid ta lahkus ametist 1555. aasta lõpus, enne 4. detsembrit[4]; perioodil, mil Wilhelm püüdis koadjuutorile nii kapiitli kui ka teiste liivimaalaste seas kõige aktiivsemalt toetust saada. Unverferthi järel sai Riia toompraostiks senine keldriülem Georg von Schwantz, Unverferthi edasine saatus on aga teadmata.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paul Karge, Die Berufung des Markgrafen Wilhelm zum Koadjutor des Rigaschen Erzbichofs. Ein Betrag zur Reformationsgeschichte, in: Baltische Monatsschrift, 48. aastakäik, 61. köide. Riia, 1906, lk-d 117–156; siin lk-d 130–132.
  2. Madis Maasing, Saare-Lääne piiskop ja tema vaimulik isand. Põhijooni Johannes von Münchhauseni suhetest Riia peapiiskopi Wilhelmiga (1541–1560), in: Läänemaa Muuseumi toimetised XVI, 2013, lk 55–87, eriti lk-d 62–65.
  3. Maasing, Saare-Lääne piiskop, lk 70–71.
  4. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1551-1557): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2005. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 57, nr 1756.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leonid Arbusow vanem, Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert: osa 2, lk 130; osa 3, lk 72; osa 4, lk 222.
  • Paul Karge, Die Berufung des Markgrafen Wilhelm zum Koadjutor des Rigaschen Erzbichofs. Ein Betrag zur Reformationsgeschichte, in: Baltische Monatsschrift, 48. aastakäik, 61. köide. Riia, 1906, lk-d 117–156.