Marksistlik arheoloogia

Marksistlik arheoloogia on arheoloogiline teooria, mis põhineb marksistlikul ideoloogial, kasutades seda lähenemist inimühiskondade mineviku ja arengu uurimiseks.

Ameerika kultuuriantropoloog Lewis H. Morgan esitas 1870. aastatel enda töödes arusaama inimkonna arengust alates metslusest kuni tsivilisatsioonini, nähes metslust primitiivse kommunismina, kus ressursse jagati kõigi vahel võrdselt. See mõjutas oluliselt Karl Marxi ja Friedrich Engelsi filosoofiat ning marksistlikku arheoloogiat.

Kuigi Marx ja Engels ise ei tegelenud arheoloogiaga, rakendasid nad oma marksistlikke ideid mineviku uurimisel. Nõukogude Liidus töötasid arheoloogid 20. sajandi esimesel poolel välja arheoloogilise teooria, mis põhines nende filosoofiate kasutamisel ajaloo uurimisel. Marksistlik arheoloogia sai kiiresti domineerivamaks teooria valdkonnaks Nõukogude Liidus. Selle kiire leviku tõttu võtsid ka teiste riikide arheoloogid teooria kasutusele. Eelkõige kasutati seda Ühendkuningriigis, mille rakendajaks oli mõjukas Austraalia päritoluga arheoloog V. Gordon Childe. Ta kombineeris traditsioonilise marksismi materialistliku mudeliga. Seoses postprotsessuaalse arheoloogia tõusuga 1980. ja 1990. aastatel, populariseeriti marksistliku arheoloogia vorme arheoloogide seas uuesti. Selle lähenemist rakendati uuesti uurimisprojektides kui ka arheoloogiliste uurimuste kontekstides, kuid mitte kõikides riikides või akadeemilistes ringkondades.

Teooria

Marksistlik arheoloogia põhineb ideel, et mineviku ühiskondi saab mõista läbi majanduslike jõujoonte ning sotsiaalsete klasside. Teooria uurib, kuidas majanduslikud struktuurid ja võimusuhted kujundasid ühiskondlikku arengut ning mõjutasid kultuurilisi muutusi. Arheoloogid analüüsivad arheoloogilisi tõendeid, et avastada minevikus toiminud majanduslikke suhteid ning võimusuundumuste rolle ühiskondades.

Lisalugemist

• Randall H. McGuire. "A Marxist Archaeology". New York, 1992.