Manul

Manul
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kaslased Felidae
Perekond	Manul Otocolobus Brandt, 1841
Liik	Manul
Binaarne nimetus
Otocolobus manul (Pallas, 1776)
Manuli areaal

Manul (Otocolobus manul) on kaslaste sugukonda kuuluv loomaliik. Manul on umbes kodukassi suurune, kuid viimasest mõnevõrra jässakam.

Ta elutseb Kesk-Aasia steppides ja mägedes.

Iseloomustus

Manuli keha pikkus jääb vahemikku 46–65 cm, saba on umbes 21–31 cm pikkune ja keha mass 2,5–4,5 kg.Tema karvkate on kollase ja halli tooniga, tihe ja pikk ning torsol ja jalgadel ilutsevad tumedad vertikaalsed triibud, sabaots on must. Talveperioodil muutub tema karvkate hallikamaks ja vähem mustriliseks. Suu on lühike ja väljaulatuv, laup lühike ja mustade täppidega, silmad on suured ja ümarad ning nende ümarust rõhutavad silmade ümber olevad valged ja mustad ringid. Põskedel, lõual ja kaelal on karvkate valge. Manuli kõrvad asetsevad madalal ja üksteisest kaugel. Võrreldes teiste kassidega on tema jalad lühemad ning ka küünised lühikesed. Manuli lõualuu on väike, seetõttu on tal vähem hambaid kui kaslastele omane. Tal puudub esimene paar ülemisi lõikehambaid, kuid kihvad on suured. Manul toitub peamiselt närilistest, lindudest, putukatest ja roomajatest.

Levik ja elupaik

Manul on pärit Kesk-Aasia stepist. Ta on võimeline elama ka mägisel ja poolkõrbelisel maastikul. Neid võib leida Lääne-Hiinast, Mongooliast, Indiast, Pakistanist, Tadžikistanist, Kõrgõztanist, Kasahstanist ja Venemaalt. Maksimaalne kõrgus, kus nad on võimelised elama, on 3000–5000 m merepinnast kõrgemal. Elupaigana eelistavad nad orge ja kiviseid piirkondi, kus neil on end kergem varjata, ja piirkondi, kus lumikate ei ulatu üle 10 cm. Manul on võimeline taluma kuni 50-kraadist külma ja 38-kraadist sooja (Celsiuse järgi).

Eluviis ja paljunemine

Manul paistab välja palju raskem kui ta tegelikult on, kuna tal on paks karvkate ja jässakas keha. Paks karvkate aitab tal külmas sooja hoida, samuti on ta silmadel välja arenenud kolmas silmalaug, mis kaitseb külmade tuulte ja liivatormide eest. Nad on hästi kohastunud oma elupaigaga ja võimelised kergusega ronima kivistel pinnastel. Enamuse päevast veedavad loomad koobastes või kivide all õõnsustes. Peitmisel on neile abiks nende madalal asetsevad kõrvad. Lisaks võivad nad elada rebaste ja metsümisejate mahajäetud urgudes. Toitu hangivad nad enamasti videviku või koidu ajal, kuid võivad jahti pidada ka päevasel ajal. Ekstreemsete ilmastikuolude ja levikupiirkonna tõttu on paaritumisperiood neil kaslastel lühike, tavaliselt detsembrist märtsini. Pesakond koosneb ühest kuni kuuest kassipojast. Pojad saavad iseseisvaks juba neljandal või viiendal kuul ja suguküpseks alates üheksandast kuust. 68% poegadest ei jää ellu ekstreemsete talveilmade tõttu või kiskjate rünnakute pärast. Teadaolevalt langevad nad toiduks suurtele kotkastele ja punarebastele.

Kaitse

Manul on CITES lisa II alla kuuluv kaslane, kuuludes ka ohulähedaste liikide hulka.

Manul elab looduses Kesk-Aasia steppides ja on kiskjatele kergeks saagiks. Peale looduslike vaenlaste on tema suureks vaenlaseks inimene, kes jahib manuli luksuslikku ja väärtuslikku karvkatet. Manuli jaht on keelatud kõikjal, välja arvatud Mongoolias, kus puudub nende seaduslik kaitse. Alates 2009. aastast on nad seaduslikult kaitstud Afganistanis, keelatud on jaht ja kaubandus Pakistanis.

Olukord Mongoolias

Mongoolias on nende kaslaste populatsioon ohus üle- ja salaküttimise tõttu, kuna Mongoolias on lubatud seaduslik küttimine ja järelevalve on puudulik. Samuti on võimalik saada küttimisluba valitsuselt. Nahast valmistatud karusnahksed tooted – mütsid ja kraed – on nõutud kaup Hiinas ja Venemaal. Venemaal ja Hiinas on probleemiks ka pikade mürgitamine, sest nii saavad mürgistuse ka pikasid söövad kaslased.