Manderstjerna

Allikas: Vikipeedia
Mandenstjerna suguvõsa aadlivapp

Manderstjerna (rootsi keeles Manderstierna, vene keeles Мандерштерн), varem Dargemann, oli Pommerist Wolgastist pärit aadlisuguvõsa. Suguvõsa suri meesliinis välja 1888. aastal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsaliin algab Pommerist Wolgastist 1640. aasta paiku Rootsi rännanud Georg Dargemanniga (suri 1688), kes oli Stockholmis kullassepp. Kuningas Karl XI tõstis tema poja tolliametnik Johann Dargemanni (1659−1739) 15. märtsil 1692 aadliseisusse ja too sai perekonnanimeks Manderstierna.[1] Viimase poeg Johann Manderstierna (u 1690 − pärast 1740) läks Rootsi sõjaväest ooberstleitnandi auastmes erru ja asus elama Eestimaale.[2] Ta oli 1730. aastal naitunud Lihula, Matsalu ja Vatla mõisa pärija vabapreili Brita Christina Bielkega (1710−?). Keisrinna Anna doneeris mõisad talle 1735. aastal. Eestimaal kujunes suguvõsanimeks saksapärane Manderstjerna. Johanni valdused päris poeg Sten Göran von Manderstjerna (1743−1803), kes loovutas elu lõpul kõik oma Eestimaa valdused ja asus elama Moskvasse. Tema järeltulijad jäid seotuks Venemaaga. Suguvõsa kustus meesliinis 1888. aastal.

Manderstjernad rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa introdutseeriti Rootsis 1693. aastal. Vennad alampolkovnik Thure Johann (Jaan) von Manderstjerna (1739−pärast 1774) ja rittmeister Sten Göran von Manderstjerna (1743−1803) võeti 31. jaanuaril (vkj) 1765 Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Riia komandant kindralleitnant Karl Friedrich von Manderstjerna (1785−1862) võeti 27. juunil (vkj) 1839. aastal Liivimaa rüütelkonna matriklisse.[3] Venemaa liini esindajad olid kantud Poltava kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Jalaväekindral Karl Friedrich von Manderstjerna (1785−1862)

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Matsalu mõis oli suguvõsa peamine valdus Eestimaal

Manderstjerna suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa:
    • Kolu (Heinrichshof) (1779−1787), Lautna (Lautel) (kuni 1770), Lihula (Schloß Leal) (1735−1794), Matsalu (Matzal) (1735−1790), Sipa (Sippa) (1783−1794, pandivaldus), Suure-Rõude (Groß-Ruhde) (1735−1750ndad), Vatla (Wattel) (1730ndad−1783)
  • Örebro lään:
    • Hjalmarsberg (1695−1699)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 155.
  2. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936, lk 156.
  3. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 219.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 360.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936. Lk 155-157 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 341-344 [2].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997. Lk 219.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]