Maapiirkondade probleemid

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maapiirkondade probleemid (inglise keeles countryside problems) ja maaelu areng on saanud Euroopa Liidu liikmesriikides varasemast tähtsamaks. Mõiste "maapiirkond" hõlmab põldu, metsa, raba, heinamaad, taluhooneid, tehnorajatisi, veekogusid jms.[1] Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) määratleb piirkondi valdavalt maapiirkondade, piirkondade, millest olulise osa moodustab maapiirkond, või valdavalt linnapiirkondadena valdavalt rahvastiku tiheduse alusel. Selle järgi on maapiirkond ala, kus elab vähem kui 150 inimest km2 kohta.[2] Vaatamata piirkondade eripärale on nad kõik suuremal või väiksemal määral mõjutatud sarnastest muutustest. Esineb nähtusi, mis muudavad maapiirkonnad elanikkonnale vähem atraktiivseks. Nendeks muutusteks on töökohtade kadumine ja põllumajanduse osakaalu vähenemine, naiste ja suure osa hea väljaõppe ja haridusega noorte äravool, kasvav tööpuudus, ettevõtete ja riiklike teenistuste arvu vähenemine, keskkonnakahjustused.[3] Linnastumine on jätnud oma jälje ka Eestis- nii on 30% Eesti rahvastikust koondunud Tallinna, koondades sinna teenuste laia paleti ja peamise turu. Võrdluseks võib tuua Eesti 4433 küla, kus elab umbes 20% Eesti elanikest. Mida kaugemale keskustest, seda raskem on hankida vajalikke teenuseid ja leida tööd. Seetõttu on hädavajalik parandada elukvaliteeti väljaspool Tallinna ja teisi suuremaid keskusi, inimeste arvu säilimise ja kasvu seisukohast kriitilise tähtsusega. Selline rahvastiku jaotumine toob kaasa mitmesuguseid probleeme ja piirkondliku arengu ebavõrdsust.[4]

Põllumajanduse osakaalu langus[muuda | muuda lähteteksti]

Heina riisumine

Põllumajandusel on traditsiooniliselt olnud maaelus ja maamajanduses kandev roll ning oluline osa ka majanduse üldises arengus. Tehnoloogiate areng on vabastanud osa seni põllumajanduses hõivatud tööjõudu teistele majandusharudele – esmalt töötlev tööstus, seejärel teenindussfäär ning info ja kommunikatsioon. See omakorda on kaasa aidanud teiste majandusharude kasvule ja linnastumisele, sest mittepõllumajanduslike majandusharude kasvukeskused on enamasti linnades. Kirjeldatud arengujoon on iseloomulik ka Eestile, kuigi me ei saa üksüheselt võrrelda Eestis ja stabiilsemalt arenenud Euroopa riikides toimunud muutusi.

Põllumajandussektori restruktureerimisega kaasnes põllumajandusliku tööhõive drastiline vähenemine. Põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses oli 1990. aastal hõivatud 19,5% kõigist hõivatutest. Maa-asulates elavatest hõivatutest töötas 1990. aastal 56,2% põllumajanduse, metsanduse ja kalapüügi valdkondades. 2010. aastal töötas Eestis põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi valdkondades 4,2% kõigist hõivatutest ning maa-asulates oli sama näitaja samal aastal 11,8%.[1]

Tööpuudus[muuda | muuda lähteteksti]

Tööpuudus maapiirkondades on tavaliselt märkimisväärselt kõrgem kui linnapiirkondades. Linnade ja maakohtade vahelised erinevused on eriti ilmsed riikides, kus tööpuudus on kõrge. Pikaajaline tööpuudus on suhteliselt suur üksnes piirkondades, kus elavad madala sissetulekuga rühmad, lisaks on neis piirkondades suureks probleemiks tõrjutus. Hinnanguliselt kannatab Euroopa maapiirkondades nn varjatud tööpuuduse all (mis hõlmab vaeghõivatud põllumajandustootjaid ja -töötajaid ) tõenäoliselt ligi 5 miljonit inimest.[2] Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel on maapiirkondades oluliselt vähenenud töökohtade arv. Seetõttu on oluliselt vähenenud maaelanike arv, paljud talud ja muud eluhooned on jäänud elaniketa ning hulk harimiskõlblikku maad kasutuseta. Selle probleemi tõsidust on rõhutanud ka Eesti põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder: "Eesti maaelu kõige suurem probleem on töökohad. Mitte apteegid ega postkontorid, isegi mitte ühistransport ega kooliharidus maal, vaid töökohad, töökohad ja veel kord töökohad".

Infrastruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti maapiirkondade suureks probleemiks on infrastruktuur või selle kohatine puudumine. Selle valdkonna peamised puudused/ probleemid on:

  • Paljudes külades puudub side ja Internet (kuigi Eesti nimetab ennast e-riigiks) või on Internet märksa kallim kui linnapiirkonnas.
  • Teed on kehvas seiskorras, sageli auklikud ja tolmused
  • Kehv, sageli olematu bussi- ja rongiliiklus (näiteks pole mõnes külas/alevis võimalik ühel päeval elukohast keskusesse ja sealt samal päeval tagasi koju sõita)
  • Koolide puudumine või nende sulgemise oht (kooli puudumine viib ajapikku külade hääbumiseni ning muudab ettevõtluse konkreetses asulas mõttetuks)
  • Sageli on puudulik ka energia ja kommunikatsiooniga varustatus (eeskätt veevarustus, kanalisatsioon ja reovee puhastus)
  • Tervishoiualane nõrk kindlustatus ja kultuuriasutuste (-võimaluste) puudumine.[5]

Naiste ja suure osa hea väljaõppe ja haridusega noorte äravool[muuda | muuda lähteteksti]

Naiste ja noorte olukord maapiirkondades on endiselt ebakindel, mistõttu majanduslikult aktiivsetesse vanuserühmadesse kuuluvad naised ja noorukid lahkuvad tihti maapiirkondadest. Mõnes maapiirkonnas takistab tööturule pääsemist või oskuste täiendamist, koolituste infrastruktuuri või lapsehoiuteenuse puudumine.[2] Noorte väljavoolu linna soodustab ka haridussüsteem, just kutse- ja kõrgharidussüsteem. See tähendab, et erialase hariduse omandamiseks peab enamik maal elavatest noortest oma koduvallast lahkuma ning siduma ennast linnaga, et omandada kõrgharidus. Riigi algatatud gümnaasiumivõrgu optimeerimise tulemusel peavad keskharidust omandada soovivad noored asuma elama linna kuna maapiirkondadest gümnaasiumid kaovad.[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Maaelu arengu aruanne Maaelu arengu aruanne Kasutatud 7.04.2012
  2. 2,0 2,1 2,2 komisjoni teatis KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE Kasutatud 4.05.2012
  3. http://www.regionaalareng.ee/est13.html EL maaelu arengu poliitika Kasutatud 04.05.2012
  4. Põllumajandusministeerium Külade arendamine Kasutatud 4.05.2012
  5. Maaelu arengule suunatud majanduspoliitika Eestis Matti Raudjärv. Maaelu arengule suunatud majanduspoliitika Eestis Kasutatud 4.05.2012