Mütoloogiad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Barthes'i kahe tasandiga tähistamisprotsessi ehk semioosi mudel.

"Mütoloogiad" on Roland Barthes'i 1957. aastal ilmunud teos.

Teos koosneb kahest osast. Esimese osa moodustavad ajakirjas Les Lettres nouvelles ilmunud esseed, mis analüüsivad semioloogia vahenditega üksikuid Barthes'i kaasaja prantsuse ja teiste Õhtumaade kultuurinähtusi.

Teise osa moodustab pikem Ferdinand de Saussure'i märgianalüüsi ideedel põhinev teoreetiline essee "Müüt tänapäeval", kus autor esitab oma üldistavama käsitluse märkidest, mis on saanud teise taseme tähenduse müütidena.

Eesti keeles ilmusid "Mütoloogiad" 2004. aasta aprillis kirjastuse Varrak sarjas "Prantsuse vaim" (tõlkija Mirjam Lepikult).

Barthes'i teose esimese osa esseede eeskujul on eesti kirjanik Mati Unt avaldanud sarja "argimütoloogiaid" ajalehes Sirp ja 1993. aastal ilmunud eraldi raamatuna "Argimütoloogia sõnastik".

Müüt tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

"Müüt tänapäeval" ("Le mythe, aujourd'hui") on Roland Barthesi essee raamatust "Mütoloogiad" (1957).

Barthes alustab esseed väitega: müüt on kõne. Seejärel asub Barthes oma teesi selgitama, tuginedes Ferdinand de Saussure'i teooriatele semioloogiast, mis võtab eeskujuks keele kui märgisüsteemi. Esimene peatükk on samuti nimetatud „Müüt on kõne“. Selles peatükis selgitab Barthes, mis tingimused siiski kõne puhul peavad täidetud olema, et see ikka liigituks müüdiks. Müüti kui kõne peaks vaatama kui tähistamisviisi, kui vormi. Seesugust müüdi vormi on võimalik rakendada väga eriilmelistele objektidele, kuna müüdi puhul on tähtsaim objektist kõnelemise viis. Kuigi sellest tulenevalt võib kõik olla müüt, pole igivanu müüte siiski olemas. Inimajalugu muundab reaalsuse kõneks ja müüt saab tugineda vaid ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud, see ei tule asjade endi loomusest. On teatud põhjus, miks müüt tekib ja säilib. Kuna tähenduse saab anda väga erinevatele objektidele, nähtustele, on müüt kui kõne seejuures ka sõnum. Müütiline kõne vormitakse materjalist, mida on juba töödeldud teatud tüüpi kommunikatsiooni saavutamiseks, see ei teki tühja koha pealt, vaid ehitub üles varem olnule.

Kui miski hakkab midagi tähendama, muutub see kirjaks. Küll aga, tulenevalt lingvistiliste terminite laiendamisest muude märgisüsteemide analüüsimiseks, ei piiritle selline lähenemine kõne ja keelt ning nendega seotud mõisteid vaid tavatähenduses kõne ja keelega, mida semioloogia (semiootika) vallas nimetatakse loomulikuks keeleks.

Selline eristus suunab nägema müüti kui semioloogilist süsteemi. Kohe kui millestki eeldatakse tähendust, on tegu semioloogia poole pöördumisega. Semioloogia puhul on uurimisobjektiks vormid, nende tähendus, sõltumata nende sisust. Võttes aluseks Saussure’i poolt loodud teooria, eeldab semioloogiline süsteem alati tähistajat, tähistatavat ja märki. Mingi tähendusega tähistaja muutub märgiks. Siit hakkab aga välja kooruma teoreetiline lähenemine müüdile, mille puhul on kõigepealt näha avalik tähendus ja seejärel varjatud tõeline tähendus, mis aga kokku moodustavad märgiMüüti võib nimetada sekundaarseks semioloogiliseks süsteemiks, kuna see ehitub juba olemasoleva semioloogilise süsteemi peale. Märk, mis moodustus esimese süsteemis, muutub sekundaarses süsteemis tähistajaks. Seega muutub esmane semioloogiline süsteem üheks terviklikuks märgiks, mis uues süsteemis muutub tähistajaks. Müüdi tähistaja esineb nii mõttena, millel on sisu, seega ka tähendus, kui ka vormina. Mõte muutub müüdi puhul vormiks, minetades seejuures sattumuse, ta tühjeneb, järele jääb vaid kirjatäht. Keele märk muutub müütiliseks tähistajaks. Keele süsteemis olemine annab sisu ja tähenduse, vorm vastupidi muudab sisutühjaks. Seetõttu on aga nüüd vaja tähistajal tähendust, mis selle täidaks. Tähenduse lisamiseks allutatakse mõte vormile, samas jääb mõtte vaesununa alles, kuna seda kasutatakse vajadusel ära.

Lisaks on tähtis mõiste kontseptsioon. Mõiste abil näidatakse teatud ettekujutust tegelikkusest ja mõiste on ka see, mis annab vormile uusi tähendusi. Mõiste olemus on üks, ent kellegi ettekujutus sellest aga midagi hoopis muud, mida võib tihtipeale näha kui stereotüüpset nägemust. Barthes toob näite ajakirjast Paris Match, kus üks noor mustanahaline sõdur Prantsuse mundris annab au. Tähistaja, au andev sõdur, ei anna meile mingit teavet selle noore inimese elust, ent selle tähendus ulatub palju kaugemale kui esmapilgul paistab – seetõttu on see ka valitud ajakirja esikaanele. See tähistab prantsuslikkust, sõjaväelikkust ja etnilist mitmekesisust riigis. Teatud ideaale ei öelda eksplitsiitselt küll välja, ent nende tuletamine implitsiitselt on inimestel üsna märkamatu, ent samas iseeneslik. Seega loob selline tähistaja koos varjatud tähendusega müüdi Prantsusmaast kui eduloost, pühendumisest jne, mis aga on selle pildi puhul tegelikult oluline.uhul tegelikult oluline.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]