Albumiinfoto

Allikas: Vikipeedia

Albumiinfoto on munavalgega immutatud fotopaber. 1850. aastast kuni 1920. aastateni kasutasid fotograafid oma fotode preserveerimisel albumiinfotot, kuna see oli senistest säilitusmeetoditest kõige efektiivsem. Selle leiutas Louis Désiré Blanquart-Evrard, kes jõudis albumiinfotoni 1850. aastal.

Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Albumiinfoto saamiseks kasutatakse väga kvaliteetset õhukest paberit, mis kõige paremal juhul koosneb 100% puuvillast. Paberile tõmmatakse peale kiht lahtiklopitud munavalget (segatuna soolaga). Seejärel kuivatatakse paber ja immutatakse 10% hõbenitraadilahusega, mis tagab paberi valgustundlikkuse, ning seejärel äädikhappelahusega. Tänu munavalgele jääb paberile läikiv kiht, mis tagabki fotode pikema säilivuse. Paber asetatakse kontakti negatiiviga spetsiaalses kopeerimisraamis ning seda hoitakse teatud aja päevavalguse käes. Seejärel lisatakse paberile tonaalsust, mis tavaliselt tähendab saadud foto leotamist kuldkloriidilahuses. See annab ülesvõttele pruunika koloriidi. Seejärel fikseeritakse foto immutis, pestakse, kuivatatakse ja paigutatakse raami.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Louis Désiré Blanquart-Evrard

Albumiinfotod ilmusid 1850. aastatel ja peagi sai sellest peamine fotopaber, mis oma olemuselt oli varem levinud soolaga immutatud või tavalisest paberist parem. Désiré Blanquart-Evrard leiutas albumiinfoto, toetudes Henry Fox Talboti meetoditele. Aastatel 1850–1855 arenes albumiintehnoloogia jõudsalt ja 1855. aastaks oli selgunud albumiinfoto kasutamislihtsus. Selle meetodiga paranesid nii fotode tonaalsus kui ka teravus ning albumiinpaberi kasutus kogus rohkelt populaarsust nende fotograafide hulgas, kes varem olid kasutanud fotode ilmutamiseks klaasalust.[2]

Väga populaarseks sai albumiinfoto 19. sajandil levinud visiitkaartide (carte de visite) preserveerimisel.

1870. aastatel ei pidanud fotograafid enam ise tegelema tüütuks muutunud albumiinpaberi ettevalmistamisega (välja arvatud hõbenitraadiga immutamine), sest sestpeale olid olemas ettevõtted, kus toodeti albumiinkattega fotopabereid. Umbes samal ajal avastati asjaolu, et äädikhappe lisamine fotopaberile pikendab selle säilivusaega. Hakati tegema katseid, mille tulemuseks oli juba eelnevalt valgustundlikuks muudetud fotopaber. Uus tehnoloogia andis paremad tulemused nii toonides, kontrastis kui ka säilivuses. Samal ajal säästis uus tehnoloogia tohutult aega ja raha, sest ettevalmistatud fotopabereid sai levitada masstoodanguna. Suurim albumiinpaberi tootja oli Ameerika Ühendriikide firma E. & H. T. Anthony & Company.

1900. aastatel hakkas albumiinfoto kasutamine hääbuma ja 1920. aastateks seda enam praktiliselt ei kasutatud.

Albumiinfoto olulisust ei saa siiski alahinnata. Suur osa fotodest, mis dokumenteerivad aastate 1855–1920 fotograafiaajalugu, olgu selleks portreed või igapäevaelufotod, säilitati just nimelt sel meetodil.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]