Luul

Luul on haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire.

1. Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et teda jälitab kosmiline kurjategijate jõuk. Teinekord on tõesust/väärust raske hinnata, eriti olmeluulude korral. Kui haige räägib, et tema äraolekul käivad vargad korteris ja varastavad tema asju – see võib isegi nii olla, eriti kui patsient ei lukusta oma toa ust.
2. Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad teda jälitavad.
3. Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.

Luulu diagnoosimiseks peavad kõik kolm nimetatud tingimust täidetud olema. Kui ei ole võimalik tõestada, et veendumus on väär, siis on tegemist näiteks hüpoteesiga. Kui haige on valmis veendumuste üle väitlema ja oma seisukohti kaitsma, siis on tegemist pigem ülekaaluka ideega. Eristada tuleb luulusid sundmõtetest – seisundist, mille korral haige saab mõtte haiguslikkusest/väärusest aru, kuid ei suuda sellegipoolest sellele mõttele vastu seista.

Luuludele on iseloomulik isikukesksus – luulu sisu on seotud haige igapäevaeluga. Haige on sündmuste keskpunktis – haiget kahjustatakse, haige on eriliselt võimekas jne.

Eristatakse paranoilisi, parafreenseid ja depressiivseid luulusid.

Luulud on üsna iseloomulikud skisofreenia korral. Luulude korral ei ole haige võimeline adekvaatselt hindama ümbritsevat, mistõttu vastuvõetud otsused on väärad ja mis omakorda saab ajendiks teovõimelisuse hindamisel.

Tänapäeval ravitakse luulusid peamiselt neuroleptikumidega. Tavaliselt kaotab luul oma aktuaalsuse paari nädalaga. Mõnel juhul võib luul osutuda ravimiresistentseks ja kesta aastaid.