Lustivere mõis

Lustivere mõis (saksa keeles Lustifer) oli rüütlimõis Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõisasüda Jõgeva maakonda Põltsamaa valla territooriumile.^[1]

Mõisa keskus asus Lustivere külas.

Ajalugu

Lustivere mõisa on esmamainitud 1552. aastal.^[1]

17. sajandi algul läänistati Lustivere koos mitmete teiste piirkonna mõisatega Rootsi väejuhile Herman Wrangelile (1587–1643). Feldmarssali surma järel päris mõisa tema poeg Wolmar Wrangel.^[2]

18. juulil 1725 kinkis Venemaa keisrinna Katariina I Lustivere mõisa Justiitskolleegiumi asepresidendile Sigismund Adam von Wolffile (1675–1752^[3]), kelle surma järel päris mõisa tema poeg, kindralmajor parun Karl von Wolff (1706–1763^[3]). Karl von Wolffilt pärisid mõisa tema lesk Maria Juliana (sündinud von Grünewaldt; suri 1804^[3]) ja nende lapsed.^[4]

Karli ja Maria Juliana poeg, insenervägede leitnant parun Jakob Johann von Wolff (1750–1814^[3]) pantis 2. novembril 1803 mõisa oma ema nõusolekul 100 000 hõberubla eest 10 aastaks major Christoph August von Gesinskyle. Jakob Johanni pärija, kaardiväeleitnant parun Carl Johann von Uexküll pantis mõisa 13. veebruaril 1818 55 000 hõberubla eest Marie Margarethe Samson von Himmelstiernile (sündinud vabapreili von Taube; 1787–1838^[5]), kes oli maakohtunik Reinhold Johann Ludwig Samson von Himmelstierni (1778–1858^[5]) abikaasa. 26. augustil 1820 läks mõis täielikult Samson von Himmelstiernide omandusse.^[4]

Marie Margarethe omandas 28. veebruaril 1824 15 150 rubla eest ka Kaliküla mõisa, mis liideti 1825. aastal Lustivere mõisaga. Mõisa päris tema poeg, maakohtuassessor Eugen Samson von Himmelstiern (1809–1856^[5]), viimase surres aga tema ainus õde Angelika von Wahl (1811–1889^[5]).^[4] Wahlide omandusse jäi mõis kuni võõrandamiseni.^[1]

Mõisakompleks

Siegmund Adam von Wolff lasi mõisa rajada barokkstiilis puithärrastemaja.^[1] 18. sajandi algul valminud hollandi-stiilis hoone lasid Wahlid lammutada 1870. aastate alguses ning selle asemele ehitati 1871–1881 Reinhold Guleke projekti järgi uus uusgooti stiilis mõisahoone.^[6] 1881. aastal valminud uusgooti stiilis hoonele lisati 1891. aastal kaheksatahuline torn. Osa sisedetaile viidi uude hoonesse ka vanast härrastemajast.^[1] Tagasihoidlikumaid ümberehitusi tehti veel 1891 ja 1910, mil Wilhelm Sternfeldi projekti järgi viidi majja vesi, kanalisatsioon ja elekter.^[6]

Pärast riigistamist tegutses hoones algul pansionaat ning alates 1929. aastast sanatoorium, hilisema nimega Vabariiklik Lustivere Kopsutuberkuloosi Sanatoorium. Aastast 1992 on seal hooldekodu.^[1]^[7]

Säilinud on suur mõisapark ja hulk kõrvalhooneid.^[1] Pargi ühel välul asub ka II maailmasõja aegne matmispaik, mis on tähistatud nimetahvlite, aastatahvli ja mälestusmärgiga (kujur Ole Ehelaid, 1975).