Ole Ehelaid
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
| Ole Ehelaid | |
|---|---|
| Sündinud |
1. mai 1913 Tallinn, Harjumaa |
| Surnud | 1. september 2003 |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Pallas, Anton Starkopfi juhendamisel Tartu Riiklik Kunstiinstituut |
| Tegevusala | skulptor |
| Tuntud teoseid | "Keeris", "Vastsündinu", "Kitsetall", "Jääkaru", "Merelõvi", I üldlaulupeo mälestuskivi, "Rannu Ema" |
| Mõjutatud | Anton Starkopf |
Ole Ehelaid (perekonnanimi aastani 1938 Eheland; 1. mai 1913 Tallinn – 2. september 2003) oli eesti skulptor.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Õppis 1921–1928 Tallinna 4. ja Harjumaa Alu algkoolis, lõpetas 1933 tehnikuna Tallinna Tehnikumi algastme ehitusharus.
Jätkas õpinguid 1942–1943 Pallases ja seejärel aastani 1946 Anton Starkopfi juhendamisel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.
Töötas 1944–1961 peamiselt Tartu Linna TSN TK-s arhitektina; aastast 1961 Tartus vabakunstnik.
Aastast 1959 Kunstnike liidu liige.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
- Inimplastika:
- Keeris (1969, graniit, oli Tallinnas Mustamäel, varastatud)[1]
- loomaplastika:
- Kitsetall (1949, pronks, Porkuni)
- Jääkaru (1957, graniit, Tartu vaksali park)
- Tukkuv karupoeg (1958, babiit, erakogu, Tartu)
- Merelõvi (1965, graniit, Pühajärve)
- Vastsündinu (1977, graniit, Tallinna Hirvepark)[2]
- portree:
- Juhan Liiv (1966, graniit, Alatskivi)
- Anna Haava (1963, marmor, Pala kultuurimaja)
- A. H. Tammsaare (1964, kips)
- monumendid:
- Hans Heidemann (1957, pronks, graniit, arhitekt Arnold Matteus, Tartu, kõrvaldatud)
- I üldlaulupeo mälestuskivi (1959, graniit, arhitekt Udo Tiirmaa, Tartu)
- Jaan Kärner (1966, Uderna Algkooli skulptuuriaed)
- Leopold Hansen (1966, Uderna Algkooli skulptuuriaed)
- Friedebert Tuglas (Uderna Algkooli skulptuuriaed)
- kalmistuskulptuur:
- Rannu Ema (1972, graniit. Paigutati 1976 Rannu kalmistule, 1949. aastal lõhutud Vabadussõja mälestussamba kohale. Vabadussõja mälestussammas taastati 2015. aastal ning "Rannu Ema" paigutati samba kõrvale[3]
- Küti perekonna hauasammas (1979, graniit, Tartu Pauluse kalmistu)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Lea Mehilane. "Ehelaid, Ole". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 64