Luisa Miller

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luisa Miller on Giuseppe Verdi ooper (melo­dram­ma tragico) kolmes vaatuses Salvadore Cammarano libretole Friedrich von Schilleri näidendi Kabale und Liebe (Salakavalus ja armastus, 1784) järgi. Esmaettekanne toimus 8. detsembril 1849 Napoli, Teatro San Carlos.

Ooperi saamislugu

Verdil oli 1848. aasta augustis Napoli ooperimaja kehtiv, kolm aastat tagasi sõlmitud leping ooperi komponeerimiseks. Selle lepingu järgi oli Verdi komponeerinud Teatro San Carlo jaoks Salvatore Cammarano libretole ooperi Alzira. Teater ei olnud jäänud Cammarano tekstiga rahule. Verdi soovis nüüd lepingust vabaneda, kuid teatri juhtkond polnud nõus ja nõudis uut teost. Verdi leebus ja hakkas otsima sobivat teksti. Ta enda soov oli jätkuvalt jääda rahvusliku ärkamise lainele. Selleteemalised „Jeanne d’Arc” (Giovanna d'Arco, 1845) ja „Legnano lahing” (La battaglia di Legnano , 1849) olid olnud edukad. Verdi soovis detsembrisse 1849 välja kuulutatud esietenduse päeva edasilükkamist. Taas polnud juhtkond nõus. Selleks ajaks oli ta Itaalia lemmikhelilooja, vabadusvõitluse laulik, 13 ooperi autor, millest kangelaslik-isamaaline „Legnano lahing” oli just suure entusiasmiga vastu võetud. Kuid revolutsioonide ajastu oli lõppemas nii Itaalias, kui ka kogu Euroopas. Ka teatrist anti talle mõista, et rahvas on patriootlikest ja poliitilistest teemadest väsinud. Verdi otsustas sotsiaalse ebavõrdsuse teema kasuks. Verdi pöördus taas Cammarano poole, et ta kirjutaks mingi lühikese draama teksti, et ta saaks mõne kuuga midagi komponeerida ja lepingu täita. Ta oli rõõmuga nõus  Cammarano ettepanekuga kirjutada ooper talle tuttava Schilleri draama "Salakavalus ja armastus" ainetel. Verdi elas ja töötas sel ajal Pariisi ja lükkas seal uue oopuse komponeerimise töö käima, ehk asus koos libretistiga viimistlema ooperi teksti.1849. aasta suvel kolis ta tagasi oma kodulinna Bussetosse. 13. augustiks oli Cammaranol libreto valmis ja Verdi alustas komponeerimist. Partituur oli oktoobri lõpuks valmis ning Verdi istus postitõlda ja reisis Napolisse, et osa võtta proovidest. Esietendus toimus 8. detsembril ja oli edukas. Napoli publikule Verdi uus teos meeldis. Avamängu võrreldi oma headuse poolest Carl Maria von Weberi tänaseni populaarse „Nõidküti” avamänguga. Valminud oli ooper, mis märkis ära Verdi varasema loominguperioodi lõppu ning juhatas ühtlasi sisse kvalita­tiivselt täiesti uue alguse. Järgmisel aastal oli ooper ettekandmisel Roomas ja Veneetsias. Firenze ja Milano teatrid tulid oma lavastustega publiku ette 1852. aastal. Mis aga puutub Napoli teatrisse, siis Verdi lubas, et selle teatriga ta enam kunagi koostööd ei tee. Ta pidas oma sõna.

Väljaspool Itaaliat pakkus ooper huvi Pariisis (1852), samuti Ameerikas, kus teost esitati Philadelphias (1852) ning Londonis. Sealne ooperipublikule sai „Luisa Millerit”  esmakordselt näha 1858. aastal. Kuid „Luisa Milleri” laiem populaarsus oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajajandi al­gu­ses tagasihoidlik. Tänapäeval kuulub seegi Verdi ooper maailma juhtivate ooperimajade standard­repertuaari. Eestis esitas Estonia selle ooperi 1981. aastal.

Rollide esmaesitajad:

-         Marietta Gazzaniga (Luisa),

-         Achille de Bassini (Miller),

-         Antonio Selva (Walter),

-         Settimo Malvezzi (Rodolfo),

-         Teresa Salandri (Federica),

-         Marco Arati (Wurm).

Dirigeeris Giuseppe Verdi.

Peamised osad:

-         krahv Walter (bass),

-         Ro­dolfo (tenot),

-         Federica (kontraalt),

-         Wurm (bass),

-         Miller (bariton),

-         Luisa Miller (sopran),

-         Laura (metsosopran),

-         Talumees (tenor).

Faabula

Tegevus toimub 17. sajandi I poolel Tiroolides. Vaatused kannavad pealkirju „Armastus”, „Intriig” ja „Mürk”.

Erusõdur Milleri tütrel Luisal on sünnipäev. Sinna tuleb ka tema armastatu Carlo. Tegelikult on noormees krahv Walteri poeg Rodolfo, kes Luisa eest oma päritolu varjab. Miller ei suuda tütre piiritut õnne uskuda. Tal on halvad aimdused, mis leiavad kinnitust. Luisat ihaldab ka Walteri sekretär krahv Wurm. Ta avaldab Millerile Carlo tegeliku tiitli ja nime ning hoiatab vana sõdurit, et sellest pole midagi head loota. Miller lubab, et teeb kõik, et säästa tütre head nime. Wurm teatab krahv Walterile, et Rodolfo armastab Luisat. Krahv on pettunud ja käsib kutsuda poja lossi. Poja saabudes ütleb krahv Rodolfole, et tal tuleb abielluda tema õetütre, lesestunud Ostheimi hertsoginna Federicaga, kellega Rodolfo on koos üles kasvanud. Kui Rodolfo jääb Federicaga üksi, tunnistab ta naisele, et armastab teist. Rodolfo loodab, et hertsoginna mõistab teda. Kuid Federica on temasse tugevalt kiindunud ja ei taha noormehest loobuda. Ta muutub hoopis Luisa peale armukadedaks. Miller avaldab Luisale kuuldud tõe Rodolfo kohta, kuid see ei häiri neiut. Ka Rodolfo kinnitab, et aadliseisus ei takista tal Luisaga abiellumast. Walteri katse poega mõju­tada ebaõnnestub. Krahv laseb nii Milleri kui ka Luisa vahis­tada. Rodolfo ähvardab isa, et kui ta ei vabasta Luisat, siis paljastab ta, mil moel Walterist sai krahv. Hirmunud krahv laseb Luisa vabaks.

Külaelanikud räägivad Luisale, et nägid, kuidas tema isa viidi ahelates minema. Saabub Wurm ja ütleb Luisale, et Millerit äh­var­dab surmanuhtlus. Ta pakub soodsat tehingut - isa vabadust kirja eest, milles Luisa kuulutab oma armastust Wurmi vastu ja teatab, et ta on Rodolfos petnud. Luisa tõrgub, kuid kirjutab nõutud  kirja. Wurm sokutab kirja Rodolfole.  Rodolfo loeb Luisa kirja ja käsib teenijal kutsuda Wurm kahevõitlusele. Selle vältimiseks laseb õukondlane püstoliga õhku. Kohale ruttab krahv. Ta soovitab Rodolfol heast soost Federicaga abielluda. Meeltesegadusse viidud Rodolfol on nüüd ükskõik, kas teda ootab laulatus või surm. Ta soostub Federicaga abielluma. Federica on piiritult õnnelik.

Kaugelt on kuulda Rodolfo ja Federica pulmade tähistamise kaja. Vanglast vabanenud Miller tuleb tagasi koju. Ta loeb Luisa kirja, mille neiu on Rodolfole saatmiseks kirjutanud. Selles on öeldud, et Luisa on otsustanud endalt elu võtta. Milleril õnnestub tütart veenda, et ta ei teeks enesetappu. Nad otsustavad külast lahkuda. Rodolfo tulek takistab seda. Noormees tahab teada tõde. Tüdruk vastab jaatavalt, et kirjutas selle kirja Wurmile. Rodolfo raputab veekannu mürki. Ta joob ise klaasi mürgist vett ja annab teise veeklaasi Luisale. Luisa räägib nüüd Rodolfole kirja kohta tõtt. Miller naaseb ja lohutab oma surevat tütart. Kui Luisa sureb, sisenevad talupojad koos krahv Walteri ja Wurmiga. Rodolfo torkab mõõga Wurmi rinda ja sureb mürgist.


Peamised muusikalood:

-         Luisa aariad „Lo vidi, e’l primo palpito” ja „Tu puniscimi, o Signore”;

-         Luisa ja Rodolfo duett ansambliga „T’amo d’amor ch’esprimere”;

-         Walteri aaria „“Il mio sangue, la vita darei”;

-         Rodolfo ja Walteri duett koori ja ansambliga „Tu, signor, fra queste soglie!”;

-         Milleri aaria ja ansambel „Fra’ mortali ansora oppressa”;

-         Rodolfo ja Walteri duett kooriga „L’ara, o l’avello apprestami”;

-         Milleri ja Luisa duett „Andrem, raminghi e poveri”.


Allikad:

1. Osborne, Charles, The Complete Opera of Verdi, New York, 1969;

2. Made, Tiit, Ooperimaailm, I köide, 2012.