Luis Jorge Prieto

Luis Jorge Prieto (28. november 1926 – 31. märts 1996) oli Argentina keeleteadlane ja semiootik.

Alates 1969. aastast oli ta Genfi Ülikooli üldkeeleteaduse professor. Oma töödes jätkas ta Ferdinand de Saussure'i ja Praha ringi traditsioone.

Haridus ja akadeemiline tegevus

Prieto omandas kõrghariduse võrdleva filoloogia alal, kaitstes 1955. aastal doktoriväitekirja hispaania keele fonoloogiast. Aastatel 1957–1960 ja 1967–1973 elas ta Prantsusmaal, töötades Prantsuse Riiklikus Uurimiskeskuses, Vincennesi ülikoolis ja Šveitsis Genfi ülikoolis. Esimesest Prantsusmaa-perioodist sai alguse ta koostöö mitmete nimekate prantsuse ja hiljem ka itaalia humanitaaridega, ennekõike filoloog André Martinetʼga. Paaril korral proovis Prieto naasta Argentinasse, kus talle pakuti Buenos Airese Ülikoolis semiootikaprofessori kohta. Paraku jäi poliitiliste olude tõttu Prieto sealviibimine põgusaks. 1973. aastal kolis ta lõplikult Genfi.

Teoreetilised vaated

Asjakohasus ja märgi elemendid

Prieto oli nii lingvist kui ka semiootik, nende mõttesuundade uurimine oli tema jaoks omavahel lahutamatult seotud. Prieto semiootika mõistmisel on esmaoluline kontseptsioon Karl Bühleri asjakohasuse (principle of relevance / pertinence) printsiibi edasiarendus Martinetʼ poolt. Bühleri printsiip aitab fonoloogias häälikulise materjali uurimisel eristada asjakohast asjakohatust, ehk siis seda, millised tunnused eristavad tähendust ja millised mitte. Martinet eristas lingvistilisi üksusi opositsiooni ja kontrasti põhjal. Martinetʼ järgi iseloomustab opositsioon lingvistilisi üksusi, mis võivad identsetes kontekstides esineda üksteise positsioonidel, kontrast aga iseloomustab ühessamas lausungis. Võib ka tinglikult öelda, et "märgisˮ; tinglikult sellepärast, et märgi suuruse või ulatuse määratlemine jääb Saussureʼi traditsioonil põhinevas semiootikas võrdlemisi lahtiseks. Siinkohal hõlbustab arusaamist, kui märkida, et opositsiooni ja kontrasti eristusega on võrreldav märgisüsteemi elementide paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste omaduste eristus. Üldisemat tasandit puudutades on Prieto väitnud, et teadmiste kehtivus ei põhine nende tõesusel, vaid asjakohasusel: inimene tajub objekte läbi oma tegevuspraktika (mille alla kuulub ka keele kasutus). 

Prieto töödes on olulisel kohal minimaalsete tähendust kandvate üksuste (loomulikus keeles foneemide) identifitseerimine ja kirjeldamine. Tähendust eristavad omadused ei ole Prieto jaoks otseselt objektid; foneem on komponent silbist kui suurema tasandi üksusest, silp omakord kuulub komponendina lausesse jne. Süntagmaatilise tasandi üksusi aitab Prieto arvates eristada prosoodia. Morfeemi kui minimaalse vormiüksuse eeskujul eristab Prieto noeemi kui minimaalset sisuüksust.

Seem

Tähtis on Prieto jaoks ka seemi mõiste. Prieto töödes võib seemi mõista kui kompleksset märki ehk ühel eesmärgil omavahel liidetud iseseisva tähendusega märkide kogumit. Seemi mõiste tuleb semantikast, kus see tähendab reeglina väikseimat tähendust kandvat üksust. Siiski on seemi mõiste ümber segadust ja möödarääkimisi. Lingvist Eric Buyssensi jaoks, kes oli üks termini loojaist, vastas seem pigem sellele, mida teised lingvistid pidasid lauseks või kõneaktiks (Eco 1984: 22). Prieto, nagu juba öeldud, mõistis seemi sarnaselt Buyssensile; seem on tema jaoks enam-vähem võrdne ühes kommunikatsiooniaktis edastatud teatega (Nöth 1995: 214).

Koodide tüpoloogia

Toetudes André Martinetʼ teooriale loomulikku keelt jt märgisüsteeme iseloomustavast topeltartikulatsioonist (märgisüsteem koosneb kaht tüüpi elementide "kihist" või hulgast: 1) iseseisva tähendusega elemendid, näiteks foneemidest moodustatud sõna või 0-de ja 1-de rea kujule kodeeritud mõiste, 2) iseseisva tähenduseta, kuid tähendust eristava võimega elemendid, näiteks foneemid või 0 ja 1 digitaalses süsteemis) lõi Prieto koodide tüpoloogia, milles eristas nelja tüüpi koode:

1. Koodid, millel pole artikulatsiooni: näiteks valgusfoor, milles punast tuld kui märki ehk seemi ei saa üldse jagada komponentideks.
2. Koodid, millel on ainult esimene artikulatsioonitasand – näiteks matemaatikas arvude tähised, mida ei saa omakorda jaotada madalama tasandi elementideks.
3. Koodid, millel on ainult teine artikulatsioonitasand. Umberto Eco toob (Eco 1979: 232) näiteks mereväe käesignaalid, milles üks käe positsioon (figura) ei kanna iseseisvat tähendust, alles kombineeritult (tavaliselt kahekaupa) vastavad käemärgid tähestiku tähtedele. Samas on see näide problemaatiline – Eco vaatab mööda tõsiasjast, et reaalses kommunikatsioonis ei kasuta keegi neid käepositsioone üksikult, vaid kombinatsioonidena, mis annavad juurde esimese artikulatsioonitasandi. Sel juhul on küsimus seemi piiritlemises – võib Prietole ja Ecole vastu väita, et eneseküllane seem algab nimetatud käesignaalide puhul alles kahe või enama käeasendi kombinatsioonist, laiendades väidet koguni sinnamaale, et seemi olemasoluks on esimene artikulatsioonitasand alati tarvilik. Seega osutub Prieto seisukoht, et muuhulgas saab eristada ainult teise artikulatsioonitasandiga koode, huvitava poleemika allikaks.
4. Koodid, millel on olemas mõlemad artikulatsioonitasandid: seemid jagunevad iseseisvat tähendust kandvateks märkideks. Tüüpiliseks näiteks on loomulikud keeled.

Tähtsamad publikatsioonid

Prieto tähtsaimate publikatsioonide hulka kuuluvad:

• "Principes de noologie: Fondements de la thiorie fonctionelle du signifie" ('nooloogia printsiibid'), 1964
• "Messages et signaux" ('teated ja märgid'), 1966
• "Pertinence et pratique: Essai de sémiologie" ('asjakohasus ja praktika'), 1975