Karl Bühler

Allikas: Vikipeedia

Karl Bühler (27. mai 1879 Meckesheim24. oktoober 1963 Los Angeles) oli saksa psühholoog ja keeleteadlane. Ta on tuntud geštaltpsühholoogia-alaste tööde poolest ning oli üks Würzburgi koolkonna asutajaid. Bühler oli ka üks psühholingvistika rajajaid.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Bühler sündis 27. mail 1879. aastal Meckesheimis. Ta õppis arstiteadust Freiburgi ülikoolis, mille lõpetas 1903. aastal. 1904 kaitses ta doktoritöö psühholoogia alal Straßburgi ülikoolis Šoti filosoof Henry Home’ist.

1906. aastal asus Würzburgis tööle Oswald Külpe assistendina. 1907 habiliteerus Bühler Würzburgi ülikoolis tööga "Tatsachen und Probleme zu einer Psychologie der Denkvorgänge". 1913. aastal siirdus Bühler koos Külpega Münchenisse. esimese maailmasõja ajal töötas Bühler arstina rindel. Sõja ajal abiellus ta Charlotte Malachowskiga. 1922. kutsuti Bühler Viini. Bühleri juures õppisid või töötasid sellised nimed nagu Egon Brunswick, Paul Lazarsfeld, Konrad Lorenz ja Karl Popper. 1938. aastal peale paarinädalast gestaapos kinniistumist emigreerus Bühler Norrasse ja sealt edasi suundus ta Ameerika Ühendriigid. Alates 1945. aastast elas ja töötas Bühler Los Angeleses, kuhu ta jäi kuni oma surmani, 1963. aastal.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aastal sai temast Dresdeni Tehnikaülikooli filosoofia ja pedagoogika professor, 1922. aastal Viini ülikooli psühholoogia professor ja psühholoogia instituudi juhataja. Ta osales koos abikaasa Charlotte Bühleriga, kes oli samuti psühholoogiaõppejõud, Viini Psühholoogia Instituudi asutamisel. See loodi eesmärgiga reorganiseerida koolisüsteemi vastavalt uutele teaduslikele leidudele lapsepsühholoogia vallas. Mõlemad töötasid Viinis kuni emigreerumiseni 1938. aastal esmalt Norrasse ja sealt Ameerika Ühendriikidesse. 1940–1945 töötas Bühler Minnesota ülikooli professorina, 1945–1955 Los Angeleses Lõuna-California ülikooli psühhiaatria professorina.

Bühler oli würzburglaste seas üks väheseid, kes tegeles uurimismeetodite täiustamisega. Ta väitis, et teadvuse sisuks ei ole aistingud, vaid mõte, mis on suunatud esemele ja tugineb skeemile, mis seda eset esindab Darstellunscheme. Oli hiljem tugevalt mõjutatud geštaltpsühholoogiast.

Omistas keelele ja keelemärgile kolm funktsiooni: 1) väljendus Ausdruck — kõneleja või saatja subjektiivse arusaama väljendus; 2) apellatsioon Appell — teate mõju kuulajale; 3) representatsioon Darstellung — seisund või olukord, mida teates kujutatakse.

Väitis, ka, et keele kirjeldavad ehk deskriptiivsed ja argumenteerivad funktsioonid ei pruugi ühtida. Peamiseks panuseks psühholoogiasse võib lugeda seda, et laiendas psühholoogilist uurimust mõtlemiselt edasi keelele ja oli üks psühholingvistika rajajaid.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjutisi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tatsachen und Probleme zu einer Psychologie der Denkvorgänge. Über Gedanken. 1907. Archiv für die gesamte Psychologie, 9
  • Die Gestaltwahrnehmungen. Experimentelle Untersuchungen zur psychologischen und ästhetischen Analyse der Raum- und Zeitanschauung. Stuttgart: Spemann, 1913
  • Die geistige Entwicklung des Kindes. Jena: Fischer, 1918
  • Die Krise der Psychologie. Jena: Fischer, 1927
  • Phonetik und Phonologie. Travaux du Cercle Linguistique de Prague 4, 1931, lk. 22–53
  • Axiomatik der Sprachwissenschaften. Frankfurt: Klostermann, 1933
  • Ausdruckstheorie. Das System an der Geschichte aufgezeigt. Jena: Fischer, 1933
  • Sprachtheorie. Die Darstellungsfunktion der Sprache. Jena: Fischer, 1934 (2. trükk Stuttgart 1965, 3. trükk Stuttgart 1999)
  • Die Zukunft der Psychologie und die Schule. (Schriften des pädagogischen Instituts der Stadt Wien.) Wien; Leipzig: Deutscher Verlag für Jugend und Volk Gesellschaft, 1936
  • Das Gestaltprinzip im Leben des Menschen und der Tiere. Bern: Huber, 1963
  • Die Uhren der Lebewesen und Fragmente aus dem Nachlass. Wien; Köln; Graz: Böhlau, 1969