Lockheed CL-1201
Lockheed CL-1201 oli 1960ndatel Ameerika Ühendriikide lennukitootja Lockheedi läbi viidud disainiuuring. Uuringu lõpptulemuseks oli tuumajõul lendav hiigelsuur lennuk, mis täitnuks Ameerika Ühendriikide Õhuväe transpordilennuki või lendava lennukikandja rolli. Uuringust välja tulnud tehniliste raskuste tõttu projekti edasi arendama ei hakatud.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1960ndate teisel poolel palus Ameerika Ühendriikide õhuvägi Lockheedil disainida tuumajõul lendav lennuk, mis oleks võimeline kandma mitusada sõdurit, hoiustama kuni 22 hävituslennukit, ja püsima kuu aega õhus. Valminud disainid avaldas Lockheed USA õhuväele aastal 1969.[2]
Disain[muuda | muuda lähteteksti]
Valmis planeeritud lennuki poolkuukujuline tiivaulatus oli 341 m (15 m pikem kui Eiffeli torn), pikkus 170 m (kaks ja pool korda pikem, kui selle aja suurim lennuk Boeing 747), stardimass 5265 tonni ja siseruumala 56600 m3. Lennuki mootoritena planeeriti neli tuumajõul töötavat mootorit, mis asuksid lennuki kere ülaosas.[3] Kuni 5 km kõrguseni töötaksid mootorid tavalise JP-5 turbiinmootori kütusega, kruiisikõrgusele jõudes lülituksid mootorid üle tuumaenergiale. Lennuki tuumareaktor, mis kasutab vedelat naatriumit jahutuskeskkonnana, viiks energiat soojusülekandjate kaudu mitteradioaktiivsesse silmusesse. See soojusülekanne soojendaks mootoritesse liikuvat õhku kõrgele temperatuurile ja laseks selle välja reaktiivjoana. Reaktorituuma läbimõõt oli arvutuste kohaselt 9 m, olles kaitstud 6 m varjestusega ja võimeline töötama ligikaudu 1800 MW võimsusega. See oleks lubanud CL-1201-l lennata kruiisikiirusel Mach 0,8, kõrgusel 9 km, lennuajaks 1000 h (ligikaudu 41 päeva).[4][5] Reaktor oli võimeline välja lülituma 20 sekundi jooksul ja vastu pidama kokkupõrkele kiirusega kuni 950 km/h.[6] Lockheed CL-1201-l oli lisaks neljale tuumareaktiivmootorile veel kere ja tiibade all 182 alla suunatud reaktiivmootorit, et aidata õhkutõusuga. Ei ole kindlaks tehtud, kas mootorid olid õhkutõusuks vajaliku vahemaa vähendamiseks või vertikaalseks õhkutõusuks.[7]
Variandid[muuda | muuda lähteteksti]
Lockheed mõtles välja kaks CL-1201 varianti, üks oli mõeldud logistiliseks toeks ja transpordiks (ingl. Logistics Support Aircraft (LSA)) ja teine ründeülesannete täitmiseks ja hävituslennukite transpordiks (ingl Attack Aircraft Carrier (AAC)). LSA variant oleks olnud võimeline kandma 400 sõdurit ja 1150 tonni varustust üle maailma erinevatesse kriisikohtadesse. Ründevariant CL-1201 AAC oleks olnud suuteline kandma enda küljes 22 hävituslennukit, arvatavasti modifitseeritud F-4 Phantomi hävitajaid, lisaks kahte väiksemat transpordilennukit lastiruumis. [8] AAC variandil relvastus polnud veel paika pandud, arvati, et lennuk oleks võimeline laskma AIM-54 Phoenixi rakette.[9]
Projekti lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
Lockheed CL-1201 disainimisel tekkis mitu probleemi, näiteks niivõrd suure lennuki õhku saamiseks. Arvutati välja, et lennurada peaks olema vähemalt 200 m lai ja mitu kilomeetrit pikk. Õhus vastase eest kaitse oli ka üks suur küsimus, aga Lockheed mõtles, et ehitamise ajaks on suudetud valmis toota n-ö laserkahurid, mis kaitseksid rakettide eest õhus, aga see idee ei saanud teoks. Suurenevate disainiprobleemide tõttu ei suudetud projektiga edasi minna ja Lockheed CL-1201 projekt jäi ainult uuringuks. [10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ “Tails Through Time: The Lockheed CL-1201 Flying Aircraft Carrier,” Mar. 01, 2016. https://web.archive.org/web/20160301011000/http://www.tailsthroughtime.com/2010/06/in-aviation-those-who-dare-to-dream-are.html (accessed Mar. 23, 2022).
- ↑ “Never Built: CL-1201 – Found And Explained.” https://foundandexplained.com/2021/05/01/never-built-cl-1201/ (accessed Mar. 03, 2022).
- ↑ J. Pollard, “Regulars columnist: The eccentric engineer: CL-1201 — an aviation ostrich destined never to fly,” Eng. Technol., vol. 16, no. 11, pp. 73–73, Dec. 2021, doi: 10.1049/et.2021.1125.
- ↑ “Tails Through Time: The Lockheed CL-1201 Flying Aircraft Carrier,” Mar. 01, 2016. https://web.archive.org/web/20160301011000/http://www.tailsthroughtime.com/2010/06/in-aviation-those-who-dare-to-dream-are.html (accessed Mar. 23, 2022).
- ↑ J. Pollard, “Regulars columnist: The eccentric engineer: CL-1201 — an aviation ostrich destined never to fly,” Eng. Technol., vol. 16, no. 11, pp. 73–73, Dec. 2021, doi: 10.1049/et.2021.1125.
- ↑ J. Pollard, “Regulars columnist: The eccentric engineer: CL-1201 — an aviation ostrich destined never to fly,” Eng. Technol., vol. 16, no. 11, pp. 73–73, Dec. 2021, doi: 10.1049/et.2021.1125.
- ↑ “Tails Through Time: The Lockheed CL-1201 Flying Aircraft Carrier,” Mar. 01, 2016. https://web.archive.org/web/20160301011000/http://www.tailsthroughtime.com/2010/06/in-aviation-those-who-dare-to-dream-are.html (accessed Mar. 23, 2022).
- ↑ J. Pollard, “Regulars columnist: The eccentric engineer: CL-1201 — an aviation ostrich destined never to fly,” Eng. Technol., vol. 16, no. 11, pp. 73–73, Dec. 2021, doi: 10.1049/et.2021.1125.
- ↑ “Tails Through Time: The Lockheed CL-1201 Flying Aircraft Carrier,” Mar. 01, 2016. https://web.archive.org/web/20160301011000/http://www.tailsthroughtime.com/2010/06/in-aviation-those-who-dare-to-dream-are.html (accessed Mar. 23, 2022).
- ↑ “Tails Through Time: The Lockheed CL-1201 Flying Aircraft Carrier,” Mar. 01, 2016. https://web.archive.org/web/20160301011000/http://www.tailsthroughtime.com/2010/06/in-aviation-those-who-dare-to-dream-are.html (accessed Mar. 23, 2022).