Lindude lisatoitmine

Allikas: Vikipeedia
Koduvarblane linnutoidumajal
Rasvatihane toitumas

Lindude lisatoitmine tähendab metsikutele lindudele lisatoidu andmist, kasutades selleks enamasti linnutoidumaju. Kõige levinum on värvuliste ja haneliste lisatoitmine.

Lindude lisatoitmine on alguse saanud inimlikust kaastundest nälgivate lindude vastu. 20. sajandi alguse karmid talved, mille jooksul leiti tuhandeid külmunud linde linnatänavatelt, on ilmselt andnud hoogu juurde massilistele lindude abistamise liikumistele USAs.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjapoolkeral on mitu küsitlust lindude toitmise kohta näidanud, et vähemalt USAs ja Ühendkuningriigis on 34–75% majapidamistest linde toitnud.[1]

Lindude toitmist propageerivad ka mitu tuntud linnuühingut nagu BTO, RSPB ja Cornelli ornitoloogialabor, kes aktiivselt propageerivad lisatoitmist kui positiivset investeeringut lindude ellujäämise nimel.[1]

Austraalia eluslooduse ja looduskaitse agentuuride ja linnundusorganisatsioonide seas on näha selget ja üldtunnustatud lisatoitmisevastast seisukohta. Kuigi suurem fookus sellel vastasusel on olnud põhiliselt seoses lisatoitmisega kaitsealadel ja parkides, on siiski mitu agentuuri tõsiselt kaalunud isegi koduse toitmise keelamist. Vastuseisust hoolimata toidetakse Austraalias linde nagu mujalgi maailmas.[2]

Toitmise alustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Linnud harjuvad kiiresti kindlatest kohtadest toitu leidma ja seetõttu on oluline, et toitmist alustataks varakult. Näiteks ameerika põhjatihane (Poecile atricapilla) hakkab talve alguses ülesseatud toidumaju külastama kahe nädala jooksul; keset talve üles seatud toidumajade avastamine võtab aga oluliselt kauem aega. Uuringu käigus rõngastati linde ja jälgiti nende toidumajade külastuse sagedust. Kõigest 0,48% külastustest leidsid aset toidumajade juures, kus linde ei rõngastatud. Asulates sõltub toidumajade avastamise aeg tõenäoliselt ka sellest, kui tihedalt neid piirkonnas asetseb – mida rohkem maju on, seda suurema tõenäosusega satub mõni lind hiljem ülespandud toidumaja juurde.[3]

Talvise toidu olulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et hinnata lindude lisatoitmise ja eelkõige just talvise lisatoitmise mõjusid, on oluline jälgida, mis toimub looduses ning mismoodi mõjutab üldiselt talvine toit looduslikke linnupopulatsioone. Külmad ja toiduvaesed talved raskendavad lindude elu, sest nende energiakulu toidu otsimiseks on suurem kui pehmemal talvel. Kõige olulisem on päeval koguda piisavalt energiat, et külmad ööd üle elada. Uuringute tulemused näitavad, et külmema ilma puhul kogutakse ööseks suuremad energiavarud kui soojema ilma puhul.[4] [5]

Paljudel lindudel mõjutab talvist ellujäämist suurel määral seemnete rohkus looduses. Pärast seemnerohkeid talvi on Inglismaal rasvatihaste arvukus 37,2% suurem kui talvedel, kus seemneid on vähem. Kusjuures oluliselt suureneb nii vana- kui ka noorlindude ellujäämus.[6][7]

Seega mõjutab talvise toidu hulk otseselt populatsiooni suurust. Eesti karmid ja lumerohked talved mõjutavad samuti rasvatihaste ellujäämust. Näiteks leidus Edela-Eestis pärast karme talvi 2011. ja 2013. aastal vähem rasvatihaseid kui tavapäraselt.[8]

Mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Populatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Lisatoitmise võimalikke mõjusid on mitu. Näiteks on uuringud näidanud, et linnastikes võib lindude toitmine mõjutada linnustiku koosseisu, andes eelise võõrliikidele, kes ilma lisatoitmiseta nii hästi hakkama ei saaks.[9] Viimastel aastakümnetel on rasvatihaste arvukus Soomes kasvanud ja levila laienenud varasemaga võrreldes põhja poole.[10] Lindude talvine toitmine on üks põhjusi, mille tõttu on võimalik mitmel liigil (ka harakas) talvituda Põhja-Soome asulates, kus vabas looduses nende jaoks piisavalt toitu ei leiduks.[11]

Talvine lisatoitmine võib oluliselt suurendada lindude ellujäämist[12], sest siis suudavad ka nõrgemad isendid ellu jääda. Uuringud on näidanud, et talvel lisatoitu saanud linnud hakkavad järgneval pesitsushooajal varem munema, nende kurn on suurem, neil on suuremad pojad ja suurem pesitsemisedukus.[13][14]

Lisatoitmisel võib olla ka negatiivseid mõjusid. Selleks et uurida, kuidas lisatoitmise mõjud kanduvad edasi pesitsemisele, võrreldi omavahel sinitihaseid, kes said lisatoiduna puhast rasva, kellele anti E-vitamiini rikast rasva ja kellele lisatoitu ei antud. Kevadel olid ainult rasva saanud lindude munade rebud proportsionaalselt oluliselt väiksemad, kui kontrollgrupi (lisatoitu mitte saanud) lindude munad. E-vitamiini rikast rasva saanud sinitihaste munade rebud sarnanesid kontrollgrupi omadega.[15]

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Lisatoitmisel võib olla ka negatiivne mõju lindude tervisele. Linnutoidumajade ümber kogunenud lindude tiheduse tõttu on soodustatud mitmete värvuliste patogeenide levik.[16]

Briti saartel põhjustas 2005. aastal avastatud ainurakse Trichomonas gallinae tekitatud haigus vindi trihhomonoos rohevindi populatsioonis suurt langust. Aastatel 2007–2009 vähenes rohevintide arvukus umbes 4,3 miljonilt isendilt 2,8 miljonini ning aedu külastavad parved vähenesid varasemaga võrreldes poole võrra.[17]

1990ndate keskpaigas USA idaosas hävisid karmiinleevikeste populatsioonid suures osas mükoplasmoosi põhjustatud haiguse tõttu. Kahe aasta jooksul hukkus sõltuvalt asustustihedusest 50–70% populatsioonist. Karmiinleevikesed toituvad põhiliselt seemnetest ja mükoplasmoos kandub edasi otsesel kontaktil ning suudab olla 12 tundi nakatumisvõimeline ka pinnal, mida on puudutanud nakatunud lind. See viitab, et linnutoitmisalad võisid olla haiguse üheks ülekande tulipunktiks, mis süvendasid epideemia levikut.[18]

Ka teised haigused (nt rõuged, nahanakkused, silmapõletikud ja kloaaginakkused) võivad olla linnutoidumaju külastavate värvuliste seas levinumad. Samas võib nende lindude tervislik seisund olla parem. Lisatoitu saanud lindude antioksüdantide tase on reeglina suurem, neil on stressi vähem ja sulgede kasv on kiirem.[19] See tähendab, et lisatoitmisest saadav kasu võib kompenseerida haigustesse nakatumise riski.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed uuringud on näidanud, et lindudel, kes saavad lisatoitu, esineb rohkem territoriaalset käitumist. Isased rasvatihased, kellel oli ligipääs linnutoidumajale, olid agressiivsemad sissetungijate vastu kui lisatoiduta isased. Linnulaulu, mida piiravad energiareservid, esines lisatoitu saanud isastel palju tihedamini. Laul aga algas hiljem pärast päikesetõusu.[20]

Ränne[muuda | muuda lähteteksti]

Lisatoitmine võib vähendada teatud linnuliikidel rändevajadust. Suurbritannias on 1960. aastatest alates mustpea-põõsalinnud tänu lisatoidule jäänud üha paiksemaks. Selle tulemusena on aja jooksul tekkinud uus talvitusala varasematest talvitusaladest 1000–1500 km põhja pool. Erinevate talvitusalade mustpea-põõsalinnud saabuvad pesitsusaladele eri aegadel ja eelistavad paare moodustada sama talvitusala lindudega.[21]

Kiskjate oht[muuda | muuda lähteteksti]

Lindude tihedus on suurem piirkondades, kus on rohkem linnutoidumaju[22], mis omakorda tähendab seda, et ka röövlinde on nende läheduses rohkem. Selleks, et lindudel õnnestuks lisatoidust maksimaalselt kasu lõigata, peab olema toitumisaeg võimalikult lühike. Mida pikem toitumisaeg, seda suurem on tõenäosus kiskja saagiks langeda. Röövlinde leidub rohkem linnumajade läheduses, kus käib rohkem linde, ning seetõttu langevad nende ohvriteks pigem seltsivamad liigid, kes toituvad salkadena koos.[23]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikides toidab aastas linde 82,5 miljonit inimest, kulutades selleks rohkem kui miljard dollarit.[24] USAs jagasid 2002. aasta jooksul 82 miljonit majaomanikku lindudele välja üle 450 miljoni kilogrammi seemneid.[25] 2006. aastal oli viimaste hinnangute alusel selle tööstuse väärtuseks riigis 4,5 miljardit dollarit aastas.[26]

Ühendkuningriigis näitavad viimased hinnangud, et brittidest linnutoitjad kulutavad seemnetele ning toidujaoturitele ja muudele sellistele seadmetele aastas kokku 240–290 miljonit naela.[27] Ühendkuningriigis ja USA-s kokku ostetakse aastas 500 tuhat tonni kaubanduslikku linnutoitu.[28]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 "The Australian Bird Feeding & Watering Study". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. detsember 2016. Vaadatud 7. detsembril 2016.
  2. ↑ Jones D 2011. An appetite for connection: why we need to understand the effect and value of feeding wild birds. EMU 111, lk 1
  3. ↑ Wilson WH 2001. The effects of supplemental feeding on wintering black-capped chickadees (Poecile atricapilla) in central Maine: population and individuaal response. The Wilson Bulletin 113: 65–72.
  4. ↑ Krams I, Cirule D, Suraka V, Krama T, Rantala MJ, Ramey G 2010. Fattening strategies of wintering Great Tits support the optimal body mass hypothesis under condition of extremely low ambient temperature. Functional Ecology 24:172–177
  5. ↑ Goławski A, Polakowski M, Filimowski P, Stepniewska K, Stepniewski K, Kiljan G, Kilon D 2015. Factors influencing the fat load variation in three wintering bird species under stable food access conditions. J Ethology 33: 205–211
  6. ↑ Newton I 1998. Population limitation in birds. Academic Press Limited, London. (lk 163).
  7. ↑ Perrins CM 1979. British tits. Collins, London.
  8. ↑ Mägi M 2016 Lindude toitmise head ja vead. Tiirutaja nr 32, lk 7–8 [1]
  9. ↑ Galbraith JA, Beggs JR, Jones DN, Stanley MC 2015. Supplementary feeding restructures urban bird communities. PNAS e2648–e2657
  10. ↑ Väisänen RA, Hario M, Saurola P 2011.Population estimates of Finnish birds. In: Valkama J, Vepsäläinen V, Lehikoinen A 2011: The Third Finnish Breeding Bird Atlas. Finnish Museum of Natural History and Ministry of Environment.
  11. ↑ Jokimäki J, Clergeau P, Kaisanlahti-Jokimäki M-L 2002. Winter Bird Communities in Urban Habitats: A Comparative Study between Central and Northern Europe. Journal of Biogeography 29: 69–79.
  12. ↑ Boutin S 1990. Food supplementation experiments with terrestrial vertebrates: patterns, problems, and the futuure. Canadian Journal of Zoology 68: 203–220.
  13. ↑ Robb GN, McDonald RA, Chamberlain DE, Bearhop S 2008a. Food for thought: supplementary feeding as a driver of ecological change in avian populations. Front Ecol Environ 6: 476–484, doi:10.1890/060152
  14. ↑ Ruffino L, Salo P, Koivisto E, Banks PB, Korpimäki E 2014. Reproductive responses of birds to experimental food supplementation: a metaanalysis. Front. Zool. 11:80 doi: 10.1186/s12983-014-0080-y.
  15. ↑ Plummer KE, Bearhop S, Leech DI, Chamberlain DE, Blount JD 2013a. Fat provisioning in winter impairs egg production during the following spring: a landscape-scale study of blue tits. Animal Ecology 82: 673–682.
  16. ↑ Becker DJ, Streicker DG, Altizer S 2015. Linking antropogenic resources to wildlife-pathogenDynamics: a review and meta-analysis. Ecology Letters 18: 483–495.
  17. ↑ Lawson B, Robinson RA, Colvile KM, Peck KM, Chantrey J, Pennycott TW, Simpson VR, Toms MP, Cunningham AA 2012. The emergence and spread of finch trichomonosis in the British Isles. Philos. Trans. R. Soc. Lond. B Biol. Sci. 367: 2852–2863. doi:10.1098/rstb.2012.0130
  18. ↑ Fischer JD, Miller JR 2015. Direct and indirect effects of antropogenic bird food on population Dynamics of a songbird. Acta Oecologica 69: 46–51.
  19. ↑ Wilcoxen TE, Horn DJ, Hogan BM, Hubble CN, Huber SJ, Flamm J, Knott M, Lundstrom L, Salik F, Wassenhove SJ, Wrobel ER 2015. Effects of bird-feeding activities on the health of wild birds. Conserv Physiol 3:doi:10.1093/conphys/cov058.
  20. ↑ Amrhein V 2014. Wild bird feeding (probably) affects avian urban ecology. In: Avian Urban Ecology. Behavioural and Physiological Adaptations. Ed. Gil D, Brumm H. Oxford University Press 2014.
  21. ↑ Plummer KE, Siriwardena GM, Conway GJ, Risely K, Toms MP 2015. Is supplementary feeding in gardens a driver of evolutionary change in a migratory bird species? Global Change Biology 21: 4353–4363. doi: 10.1111/gcb.13070
  22. ↑ Fuller RA, Warren PH, Armsworth PR, Barbosa O, Gaston KJ 2008. Garden bird feeding predicts the structure of urban avian assemblages. Diversity & Distributions 14: 131–137
  23. ↑ Dunn HE, Tessaglia DL 1994. Predation of birds at feeders in winter. J Field Ornithol 65: 8–16.
  24. ↑ Chace JF, Walsh JJ 2006. Urban effects on native avifauna: a review. Landscape and Urban Planning 74: 46–69
  25. ↑ US Fish & Wildlife Service (2002). National survey of fishing, hunting and wildlife-associated recreation(US Fish & Wildlife Service, Department of the Interior: Arlington, VA.)
  26. ↑ Fair, J. (2006). Should we feed birds? BBC Wildlife 24(1), 46–48
  27. ↑ Jones, D. N., and Reynolds, S. J. (2008). Feeding birds in our towns and cities: a global research opportunity. Journal of Avian Biology 39, 265–2718
  28. ↑ Plummer KE, Bearhop S, Leech DI, Chamberlain DE, Blount JD 2013a. Fat provisioning in winter impairs egg production during the following spring: a landscape-scale study of blue tits. Animal Ecology 82: 673–682.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lindude_lisatoitmine&oldid=6351152"