Laud

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mööbliesemest; puitmaterjali kohta vaata artiklist Laud (puitmaterjal) ning teiste tähenduste kohta vaata lehelt Laud (täpsustus).

Tool ja laud

Laud on horisontaalsest plaadist ja jalgadest või muust tugitarindist koosnev mööbliese.

Tänapäevased kontorilauad on ka kõrguses reguleeritavad (elektriliselt või pedaaliga), pööratavate ja ergonoomiliste erinevatest materjalidest lauaplaatidega, ratastel (piduritega), kokkupandava raamiga jne.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Põline laud eestlase talus oli söögi ehk söömalaud (saarte murdes rend[1]). See paiknes tavaliselt rehetoas diagonaalselt reheahju vastasnurgas ning sellel tehti ka majapidamistöid. 19. sajandi lõpus asus laud juba kambris, peretoas või köögis, otsaga akna poole. Vanemad lauad olid jalgadele asetatud kitsa ja kergesti äratõstetava plaadiga ehk platega (u.60x200 cm), mis pandi kokku otstes olevate põõnade ja salapulkade abil kahest laiast lauast. Levinud olid gootikast pärinevad ristjalad, tuntud olid ka renessanslikud sammasjalad, mida paigaldati 2 või 4.[2] Lauajalad olid lauaplaadi aluse pikipuuga omavahel raamiks ühendatud tappide ja kiilude abil. Laud oli viimistletud tagasihoidlikult ning üldjuhul sai seda kergesti lahti võtta.[3]

Pidulikeks sündmusteks oli mõnes peres joodu- ehk pulmalaud, mida ka teistele laenutati. Sellel olid rist- või sammasjalad ning söögilauast erines ta vaid pikkuse poolest (5–6 meetrit).[2]

Kapplaud (ka rennkapp) oli nelja püstjalaga, mille vahele tapitud külglauad ning põhi moodustasid kasti(kapi), kus hoiti nõusid ja toiduaineid. Kaaneks oli kastist tunduvalt pikem lahtine plaat. Selline laud oli levinud Saaremaal ja rannarootslaste hulgas. 19. sajandi lõpul hakati vanade lauatüüpide asemel kastusele võtma nelja püstjala ning küljelaudadega laudu, millel oli sahtel.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Tihase, Eesti talurahvaarhitektuur, kirjastus Kunst, Tallinn 1974.