LZ 127 Graf Zeppelin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
LZ 127 Graf Zeppelin Berliini kohal (1928)
Graf Zeppelin Tallinna kohal kl 12.53 (24. sept.1930)

LZ 127 Graf Zeppelin oli tsepeliin-tüüpi Saksa Riigi õhulaev, mis sai nime krahv Ferdinand von Zeppelini järgi. LZ 127 Graf Zeppelin lendas kahel korral üle Eesti 1930. ja 1931. aastal.

Graf Zeppelin õhulaevad[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Ferdinand von Zeppelini õhulaev LZ1 õnnestunud lend toimus Saksamaal 1900. aastal. Esimese maailmasõja ajal muudeti Zeppelinid sõjaotstarbelisteks ning need pommitasid Londonit ja teisi sihtmärke. 1917. aastal sooritas Saksamaa Zeppelin LZ 104-ga esimese mandritevahelise õhulaeva lennu. Bulgaarias asuvast Jambolist Sudaani pealinna, Hartumi ja tagasi. Ühtekokku 6 800 kilomeetrit ilma vahemaandumisteta.

Ka Suurbritannia ja USA hakkasid I maailmasõja ajal ehitama sarnaseid õhulaevu. Peale sõda katsetasid Prantsusmaa ja Itaalia sakslastelt konfiskeeritud õhusõidukitest oma prototüübi loomist. 1919. aasta juulis lendas Suurbritannia õhulaev R34 Šotimaalt Ida-Fortune'ist New Yorki ja tagasi, sooritades nii esimese üleatlandi lennu. Luftschiffbau Zeppelin ehitas USA mereväele sõjahüvitisena üleantava õhusõiduki LZ 126 baasil lennulaeva - USS Los Angeles (ZR-3). Selle üleandmisel tegi lennu üle Atlandi kaasa ka ettevõtte esimees dr. Hugo Eckener. Versailles rahuleping oli seadnud Saksamaa lennundusele piirid. 1925. aastal, kui liitlased leevendasid piiranguid, nägi Eckener võimalust alustada mandritevahelist lennureisijateveoteenust ja hakkas valitsuselt lobi korras rahastust ja lubasid otsima projektile uue tsiviillennulaeva ehitamiseks. Avalik tellimus kogus 2,5 miljonit Reichsmarka, mis võrdus 600 000 USA dollariga (9 miljonit dollarit tänases vääringus). Saksamaa valitsus eraldas üle 1 miljoni marga.

LZ 127 Graf Zeppelin[muuda | muuda lähteteksti]

LZ 127 kujundas insener Ludwig Dürr. See oli LZ 126 baasil loodud USS Los Angelese "väljavenitatud" versioon. Ehitust alustati 1926. aasta septembris ja see valmis 1928 Zeppelini tehases, Bodeni järve ääres Friedrichshafenis, kust see ka õhku tõusis ja millest sai peaaegu kõikide järgnevate lendude alguspunkt ehk kodusadam.

Õhulaev ristiti 8. juulil 1928 F. von Zeppelini tütre Hella Gräfin von Brandenstein-Zeppelini poolt. Õhulaev lõpetas lendamise 19. juulil 1937. Teise maailmasõja alguses õhulaev lammutati.

Graf Zeppelin LZ 127 pikkus oli 236,6 m ja lennuks vajaliku gaasi kogumaht oli 105 000 m3, millest 75 000 m3 oli vesinik. See ehitati maailma suurimaks võimalikuks õhulaevaks, mis mahtus ettevõtte angaari nii, et vaid 46 cm õhuvahe jäi laeva ülaosa ja angaari katuse vahele. Selle duralumiiniumist kandetalade raamistiku kogupikkuseks oli ühtekokku 16 km, mis olid omavahel kokku pingutatud terastrossidega. Ümbris oli paksust puuvillast, mis värvitud päikesekiirguse kahju vähendamiseks alumiiniumit sisaldava kattevärviga, mis oli seejärel liivapaberiga siledaks lihvitud.

Graf Zeppelin LZ 127 mootoriteks olid viis Maybach VL II 12-silindrilist 410 kW (550 hj) mootorit. Iga mootori mahtuvus oli 33,251 L. Mootorid olid juhtimismeeskonna poolt pööratavad, kes nendele lennu ajal redelite kaudu ligi pääsesid. Mootorite töö ajal kaotas õhulaev kütuse kulu tõttu kaalu ja seega kandis LZ 127 tavaliselt 3500 kg ballastvett. Graf Zeppelini tippkiirus oli 128 km/h. Kogu õhulaeva kandevõime oli 87 000 kg. Lennumasina gondel oli 30 meetrit pikk ja 6 meetri laiune, selle voolujooneline kuju järgis uusimat disaini ja vähendas õhutakistust. Kambüüsi kokad võisid serveerida kolm sooja söögikorda õhusõiduki peakajutis, mis oli 5 meetrine ruudukujuline saal. Selles oli neli suurt kaarjat akent ja Art déco stiilis pehme mööbel. Koridor ühendas kümmet reisikabiinini, kuhu mahtus kokku 24 magamiskohta ja paar pesemisruumi. Reisijate kajutid olid sageli külmad, nii et reisijad kandsid karusnahku ja kippusid sooja hoidmiseks tekke kasutama. Õhulaeva ruumid lõhnasid gaasi järele, eriti kui laev seisis. Juhtimissillast ja kaardiruumist viis redel üles kere sees asuvasse kiilukujulisse koridori, kuis olid koikud 36 meeskonnaliikme tarbeks. Ohvitseride eluruumid olid laeva ninas. Nende taga asetses meeskonna messiruum ja pagasiruumid, mille koridori ääres olid ladustatud bensiini-, õli- ja veepaagid ning sõiduki varuosad. Sealt sai ka mootorite ja gaasiseadmete juurde.

1929 aasta ümbermaailmalend[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmareisi pilet maksis pea 3000 dollarit (45 000 USD tänapäeval), kuid enamiku kuludest kandis USA suurima ajaleheketi ja meediaettevõtte Hearst Communications omanik William Randolph Hearst. Lennukulu kompenseeris ka suveniiriposti vedu sihtpunktide Lakehursti, Friedrichshafeni, Tokyo ja Los Angelese vahel.

Graf Zeppelin LZ 127 asus USA-st, Lakehurstist teele 8. augustil 1929, suundudes itta, üle Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu Tokyosse. Peale väikest pausi jätkus reis üle Vaikse ookeani Californiasse. Jõudes Los Angelesesse, oli laev sooritanud kõigi aegade esimese maandumisteta lennu üle Vaikse ookeani. Graf Zeppelin saabus Lakehursti tagasi 29. augusti hommikul, kolm nädalat pärast seda, kui ta oli õhku tõusnud. Lennuaeg oli 12 päeva, 12 tundi ja 13 minutit. Kogu ümbermaailmareis (kaasa arvatud peatused) kestis 21 päeva, 5 tundi ja 31 minutit. Kokku läbiti 33 234 km.

I lend üle Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

LZ 127 Graf Zeppelin lendas ka kahel korral üle Eesti. Esmakordselt 24. septembril 1930, kui õhulaev Tallinna taevasse ilmus ja tegi pealinna kohal mitu tiiru. Seejärel lendas tsepeliin edasi Helsingi poole. Oma Läänemere ringsõidu (Ostseefahrt) ajal külastas LZ 127 veel ka Riiat ja Stockholmi.

PÄEVALEHT 24.SEPT.1930.jpg

1930. aasta 24. september algas Tallinnas eriliselt. Juba hommikul ummistas rahvamurd kesklinna. Inimesed liikusid mööda Narva maanteed Lasnamäe poole, nagu oleks käimas laulupidu. Õppetöö koolides oli katkestatud, sest linna kohale pidi ilmuma maailma suurim õhulaev Graf Zeppelin. Pikk Hermann oli reserveeritud riigi tähtsaimatele meestele. Samuti olid sinna lubatud reporterid. Õhulaev pidi jõudma Tallinna kohale 9 ja 12 vahel. 12.25 märkas Pika Hermanni vahimees lõuna poolt lähenevat täppi. 12.32 oli õhulaev juba Tallinna kohal. Suurima ehmatuse põhjustas sajakonna meetri kõrgusele laskunud õhuhiiglane kesklinnas inimeste pea kohale ilmudes. „Nagu muinasjutuline vaalaskala,“ kommenteeriti rahva hulgast. „Rahvas oleks järsku kui üle viidud mingisse fantastilisse tulevikuromaani,“ võttis olukorra kokku ajaleht Vaba Maa. Liiklus seiskus, töö katkestati linna kontorites ja ärides. Unenäolist vaatemängu pakkus Graf Zeppelin Tallinna kohal veidi üle poole tunni. Kokku tegi tsepeliin Tallinna kohal kolm tiiru. Lõpuks lendas LZ 127 Lasnamäe kohale, kus laskus vaid 50 meetri kõrgusele, et visata alla postikott kirjadega, millel olid välja müüdud Zeppelini reisi tasulised erimargid ning mida inimesed ootasid. Lasnamäe aerodroomil oli märguandeks süüdatud hiiglaslik tuleriit. Aerodroomi kohal avati gondli luuk, millest lendas välja paarimeetrise läbimõõduga langevari. Mootorid käivitati ja Zeppelin võttis suuna merele, kus teda lahkumisel saatsid kuus Eesti sõjaväe lennukit.

II lend üle Eesti - Polaarlend[muuda | muuda lähteteksti]

25. juulil 1931 kerkis LZ 127 Graf Zeppelin korraks taas Tallinna kohale. Teisel ja ühtlasi viimasel ülelennul Eestist oli õhulaev teel Leningradi ning sealt edasi Põhja-Jäämerele. Seda retke tuntakse tsepeliini esimese polaarlennu (Polarfahrt) nime all.[1]

Polaarlend toimus 24. – 31. juulini 1931. Eesmärgiks kokkulepitud ajal ja kohas kohtuda Nõukogude Venemaa jäämurdjaga Malõgin (Малыгин) Põhja-Jäämerel, mille pardal oli Itaalia polaaruurija Umberto Nobile. Zeppeliniga viidi laevale 120 kg suveniiriposti ja 300 kg kirju. Ekspeditsiooni kulud kaeti suuresti lennule saadetud kirjade spetsiaalpostmarkide müügist, mille olid välja andnud Saksamaa ja Nõukogude Liit. Teadlased mõõtsid lennul Maa magnetvälja. Ekspeditsiooni meeskond pildistas ja kaardistas esimest korda Franz Josephi maad ning jõudis põhjapoolusest 910 kilomeetri kaugusele. Arktika kohal väljutati kolm algelist raadiosondi, et koguda atmosfääri ülemistest kihtidest meteoroloogilisi andmeid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 58