Lõhnav kummel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lõhnav kummel
Lõhnav kummel Keilas
Lõhnav kummel Keilas
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsoda
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Kummel Chamomilla
Liik Lõhnav kummel
Ladinakeelne nimetus
Matricaria discoidea
(DC.)

Lõhnav kummel ehk ubinhein (Matricaria discoidea) on korvõieliste sugukonda kuuluv üheaastane rohttaim.[1] Õisiku värv on rohekaskollane, puudub keelõis. Õisikupõhi on seest õõnes. Lõhnav kummel on ravimtaim. Mõningate allikate põhjal sobib ainult välispidiseks kasutamiseks. Sellel taimel on väga tugev lõhn, sellepärast teda kasutatakse ka putukate peletamiseks.[2] Õitseb juunist septembrini.[1]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Lõhnava kummeli kodumaaks peetakse Kirde-Aasiat. Aastal 1838. aastal mainis prantsuse botaanik A.P. De Candolle oma kirjeldustes lõhnava kummeli päritolupaigana Californiat. Seejärel kohati lõhnavat kummelit ka Berliinis ja Uppsalas. Pärast seda on lõhnav kummel kiiresti levinud ning tänapäeval leidub teda paljudes maailma maades. Eestis leiti seda esmakordselt 1857. aastal Tartust. [3]

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Lõhnav kummel kasvab õuedel, jalgteedel, tallatud kohtades ning mererannal. Eestis on sage taim.[4]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Matricaria discoidea False Chamomile უღერო გვირილა.JPG

Lõhnava kummeli kõrgus võib varieeruda, kuid tavaliselt ei ületa 30 cm. Tema vars on püstine, harunev ning tihedalt kaetud lehtedega. Lehed on kaheli- või kolmelisulgja labaga liitlehed. Lühikestel raagudel asetsevad korvõisikud, mille läbimõõt on 5–8 mm. Õisikupõhi kuhikjas, õõnes. Õisikul on ka üldkatis. Seemnis on ruljas ning tema sisemisel küljel on kolm madalat ribi. [5]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Droogi keemilisse koostisse kuuluvad: eeterlik õli, flavonoidid, kumariinid ja tanniinid.[1] Lõhnav kummeli õisikuid klassifitseeritakse seskviterpenoide sisaldavate droogide alla [6]. Droogi koostises leidub 0,5% eeterlikke õlisid: farneseeni, cis- ja trans-en-in-bitsükloeetrit (oluliselt rohkem, kui teekummelis; spasmolüütilise toimega), bisabolooli (vähem kui teekummelis). [1] Erinevalt teekummelist ei sisalda lõhnav kummel põletikuvastast eeterlikku õli hamasuleeni. Veidi vähem toime seisukohalt olulised on droogis sisalduvad flavonoidid, tanniinid ja kumariinid. [6]

Droogi toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Droogiks on taime õisikud ning neid korjatakse õitsemise alguses [6]. Toimelt on droog silelihaste spasme lõõgastav (eriti seedekulglas) ning põletiku- ja kõhupuhitusevastane. Droogi seespidiselt tarvitades ilmneb spetsiifiline toime seedekulglale - aitab spastilise kõhuvalu, kõrvetiste ja seedeelundkonna põletike korral. Välispidiselt kasutatakse ka naha- ja limaskesta põletike ning halvasti paranevate haavade korral. Rahvameditsiin kasutab droogi higierituse ja rinnapiima tekke soodustamiseks. Vastunäidustuseks ülitundlikkus. [1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia" lk 189 Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
  2. Татьяна Ильина. "Большая иллюстрированная энциклопедия лекарственных растений", Москва, Эксмо 2015
  3. Carl-Fredrik Lundevall, Gebbe Björkman. "Põhjamaa õistaimed", Varrak 2007
  4. "EFloora", Lõhnav kummel.
  5. Zooloogia ja Botaanika Instituut. "Taimede määraja", Tallinn, Valgus, 1966
  6. 6,0 6,1 6,2 Ain Raal „Farmakognoosia“, lk 299 Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]