Mine sisu juurde

Kuninglik Itaalia Akadeemia

Allikas: Vikipeedia
Villa Farnesina Roomas, kus asus Académia d'Italia
Tommaso Tittoni avakõnet pidamas akadeemia asutamisel Villa Farnesinas. Laua taga kuulamas Benito Mussolini (pildil keskel)

Kuninglik Itaalia Akadeemia (itaalia keeles Reale Accademia d'Italia, ka lihtsalt Accademia d'Italia) oli Prantsuse Akadeemia eeskujul[1] loodud akadeemia, mis tegutses aastatel 1929–1944 Itaalias fašistliku režiimi ajal.[2][3]

1939. aastal läksid Académia d'Italia valdusse Accademia Nazionale Reale dei Lincei varad. Accademia dei Lincei sai oma iseseisvuse tagasi alles pärast Accademia d'Italia likvideerimist.[3]

Akadeemia lühikese eksisteerimise aja jooksul jõudsid presidenditoolis istuda kuus tegelast, nende seas poliitik Tommaso Tittoni (1929–1930), nobelist Guglielmo Marconi (1930–1937) ja kirjanik Gabriele D'Annunzio (1937–1938).

Struktuur ja liikmeskond

[muuda | muuda lähteteksti]

Akadeemia jagunes neljaks osakonnaks (klassiks), igaühes viisteist liiget[1]:

Akadeemiasse kuulus 60 akadeemikut, kes määrati valitsusjuhi ettepanekul kuningliku dekreediga eluks ajaks.[4] Lisaks osalemistasule said nad aastatoetust 36 000 liiri. Avalikel üritustel ja tseremooniatel kandsid nad vormiriietust.[1]

Esimesed 30 akadeemikut võeti peamiselt Accademia dei Lincei liikmete hulgast, nende seas Enrico Fermi, Filippo Tommaso Marinetti, Pietro Mascagni, Luigi Pirandello ja Alfredo Trombetti.[5]

  1. 1,0 1,1 1,2 Cannistraro, Philip V. (1982), Historical Dictionary of Fascist Italy, Westport, Connecticut- London: Greenwood Press, p. 474–475.
  2. 1929 Inaugurazione Accademia d'Italia (in Italian). Accademia Nazionale dei Lincei. Accessed February 2018.
  3. 3,0 3,1 1944 Soppressione della Reale Accademia d'Italia. Accademia Nazionale dei Lincei. Accessed February 2018.
  4. Accademia d’Italia. Enciclopedie on line. Rome: Istituto dell'Enciclopedia Italiana. Accessed February 2018.
  5. Direzione generale per gli archivi,Reale accademia d'Italia:inventario dell'archivio, 2005, Ministero per i beni culturali e ambientali, Roma, pagina XXXIX (PDF).