Kultuuritehas

Kultuuritehas on kultuurikeskus, mis pakub alternatiivi traditsioonilistele kultuuri- või kunstikeskustele. Selle omapära seisneb multidistsiplinaarsuses, unikaalses tegevuskeskkonnas ja sõltumatuses. Kultuuritehase tegevuse mudel on välja töötatud aastakümnete jooksul üle maailma. Seda on muudetud ja täiendatud ning see protsess kestab, kuni kultuuritehastes leidub värskeid ideid ja uusi inimesi. Palju võib tõmmata paralleele ja leida kokkupuutepunkte, mõned kultuuritehased on teistega sarnasemad, mõned näivad unikaalseina, kuid kolme ülaltoodud põhiprintsiipi järgivad nad kõik.

Mingi riigi või linna kultuurimaastikul omab kultuuritehas tähtsat positsiooni just võrdluses ülejäänud institutsioonidega. Kui kõik kultuuritehaste tegevusalad on antud aegruumis esindatud ka mingis muus vormis (teater, kino, kontserdisaal, võimla, restoran, kool, töökoda, klubi, külalisateljee, hotell jne), siis kultuuritehas toob need kõik kokku ja seob kultuurivõtmes. Tekkiv sünergia on sotsiaalsest aspektist ainulaadne. Tekib integratsioon erinevate ühiskondlike gruppide vahel – ruumiliselt on koondatud erinevad vanused, huvid, maitsed, rahvused ja sotsiaalsed staatused. Analoogset kõikehõlmavust võib leida vaid mõnedel riiklikel või traditsioonilistel suurüritustel nagu rahvuspühade tähistamine, uusaasta- või kesksuvepidustused, mitte aga igapäevaselt toimiva institutsiooni puhul, kui just mitte arvesse võtta iga kodaniku kohustuslikku haridusteed põhiõppeasutustes.

Lääne ühiskonnas, kus 1960.–1970. aastatel kodanikualgatus esindas normaalset osa avalikust otsustusprotsessist, tekkis võimalus luua sõltumatuid kultuuritehaseid läbi koostöö kohalike võimude ja aktiivsete kodanikugruppide vahel.

Linnavõimud vajasid uusi rakendusi industrialiseerimisajastu monumentidena seisvatele tööstushoonetele. Need linnaruumi jõulised sümbolid esindasid rahva mälus “vanu häid aegu”, kus olid töötanud isad ja vanaisad, olid (ja on tänini) hea ehituskvaliteedi ning funktsionaalse arhitektuuri näidisteks ning juurteni seotud linnade arengu ja ajalooga. Kontoriteks või korteriteks ümberehitamiseks olid nad liiga kulukad. Ülalmainitud põhjustel polnud aga ka nende lammutamine niisama lihtne.

Samal ajal kasvas sõjajärgses Euroopas hulgaliselt subkultuure, mille eneseväljendamise võimalused olid institutsionaliseerunud riikliku süsteemi varjus nõrgad. Vastukaaluks akadeemilisusele kuninglikes ooperites, riigiteatrites ning rahvusgaleriides, elasid uus tants, muusika ja moodne kunst oma elu tänavatel, underground-klubides, odavates üüriateljeedes. Loomulikult ahvatlesid tühjad industriaalkolossid linnasüdametes skvottima. Aastatega paranes selliselt baasilt tekkinud kommuunilaadsete rühmituste läbirääkimisoskus, positiivseks muutus avalikkuse hinnang ja avanes tee esimestele munitsipaalomandil tegutsevatele kuid isemajandavatele ning kunstiliselt sõltumatutele kultuuritehastele.

Tallinnas tegutseb esimese ja seni ainsana kultuuritehas Polymer. Tehas on ellu kutsutud soovist tuua Tallinna euroopalikku vaba ja loomingulist mõttelaadi, vajadus innustada loovisiksusi koonduma ühiste eesmärkide saavutamisele ning vähendada sõltuvust toetusmehhanismidest. Polymeris tegutsevad kümned kunstnikud, muusikud, näitlejad, mõtlejad ja teised loomeinimesed, korraldatakse kontserte, näitusi, teatrietendusi, häppeninge, igal aastal toimub Kultuuritehase Festival. Kultuuritehas Polymer kuulus kuni 2013. aastani Euroopa kultuuritehaste võrgustikku Trans Europe Halles.