Krav maga

Krav maga (heebrea keeles קרב מגע 'kontaktvõitlus') on Iisraelist pärit enesekaitsesüsteem, mis läheneb enesekaitsele põhimõtte järgi, mis tähtsustab eelkõige eluohtlikest olukordadest pääsemist võimalikult ohutult, kiirelt ja efektiivselt.

Ajalugu

Krav maga suurmeister Imi Lichtenfeld (vasakul)

Krav maga looja oli Imi Lichtenfeld. Ta sündis 1910. aastal Ungaris, kuid kasvas üles peamiselt Tšehhoslovakkias Bratislava linnas. Enne krav maga loomist harrastas Lichtenfeld maadlust, poksi ja võimlemist, olles üpris edukas ka rahvusvahelistel võistlustel. Üks olulisi Lichtenfeldi eeskujusid oli tema isa Samuel Lichtenfeld, kes oli ametilt politseinik ning õpetas ka enesekaitset. Imi Lichtenfeld elas Euroopas ajal, kus antisemitism levis. Ta sattus pidevalt konflikti inimestega, kes põlgasid tema juudi päritolu. Konfliktide käigus sai ta aru, mis vahe on sportlikul võistlusel ning ehtsal tänavavõitlusel. Nii hakkas tal tekkima krav maga loomise mõte.

Algus militaarsektoris

Krav maga treening 1955. aastal Iisraelis langevarjurite koolis

Lichtenfeld oli sunnitud 1940. aastal lahkuma Euroopast tagakiusamise pärast. Lõpuks sattus ta tänapäeva Iisraeli (sel ajal Mandatoorne Palestiina) ning ühines Haganah'ga, mis oli sõjaline organisatsioon eesmärgiga võidelda juudi rahva iseseisvuse eest. Sellel perioodil õpetas ta lähivõitlust ka kaasvõitlejatele ja kogus tuntust teiste liikmete seas. Peale Iisraeli riigi loomist 1948. aastal, sai Lichtenfeld võimaluse koostada valitsuse palvel võitlussüsteem, mis oleks Iisraelile omane ja sellest sündiski krav maga. Lichtenfeld sai reformeeritud Iisraeli kaitseväes peainstruktoriks ning jätkas õpetamist sealses sõjakoolis.

Krav maga ülesehitus oli otseselt mõjutatud ka Iisraeli sõjalisest ja poliitilisest olukorrast, kuna Iisrael oli oma naaberriikidega pidevas konfliktis. Juba selline olukord iseenesest loob vajaduse kiire ja efektiivse väljaõppe ning organiseerituse järele. Kuna sõdurid olid väga erinevatest vanusegruppidest ning puudu jäi ajast korraldada pikka väljaõpet, pidi krav maga süsteem olema lihtsasti omandatav ning rakendatav, olenemata füüsilisest vormist. Idee oli ka selles, et enesekaitse peaks toetuma inimese loomulikule instinktile. Et arendada krav maga süsteemi, otsustas Lichtenfeld kõigepealt uurida, kuidas sõdurid reageerivad stressile, ning selle põhjal vastavaid võtteid ja liigutusi lisada. See tagaks ka parema reageerimiskiiruse, kuna keha vastus ohule ja stressile oleks suuresti instinktiivne ega nõua palju ümberõppimist.

Kuna Iisrael võitles ellujäämise nimel, lisandus krav maga tehnilisele poolele ka agressiivsust. See tulenes Iisraeli sõjategevusest, kus kaotamine oleks nende jaoks tähendanud seda, et riik lakkaks eksisteerimast. Seetõttu oli vaja kindlustada, et kaitsele lisanduksid vastast kiiresti kahjutuks tegevad manöövrid, mis vajaduse korral ka surmavad.

Laienemine tsiviilisektorisse

Pärast Iisraeli armeest lahkumist otsustas Imi Lichtenfeld rajada krav maga õpetamiseks keskused, kus anda kohandatud oskusi edasi ka tsiviilelanikele. Õpilased võisid olla noored või vanad, mehed või naised ning peamine eesmärk oli teha krav maga õppimine võimalikuks kõigile, kes sooviksid osata ennast tõhusalt kaitsta lähivõitluses. Lichtenfeld arvas, et tavainimestele ei peaks õpetama krav maga't samamoodi nagu sõduritele. Tuleks rakendada treeningperioodi, mis sobiks paremini traditsiooniliste võitluskunstide õppeperioodi ja ajavahemikega, muutes kogu protsessi veidi pikemaks. Lisaks oli nüüd ka lastel võimalus harjutada ning peale enesekaitsevõtete, tuli juurde ka üldisemat füüsilist treeningut. Enamik tõelisest krav maga'st aga oli esialgu pigem Iisraeli sõjaväe saladus. Peamised tunnused olid esialgu surmavate võitlustehnikate kõrvalejätmine ning vööde süsteemi lisamine, sarnaselt näiteks judoga.

Tänapäev

Nüüdisajal eristatakse kahte tüüpi peamisi krav maga asjatundjaid: need, kes on läbinud Iisraeli kaitseväe krav maga õpetaja kursuse, ja need, kes on tsiviilisikutele edasi andnud Imi Lichtenfeldi ja tema õpilaste loodud krav maga't. Põhiline on teha vahet, et see, mida õpetatakse tavainimestele, pole krav maga oma täiuslikkuses, vaid osad, mida Lichtenfeld, tema õpilased ja tuttavad sõjaväest pärandasid. Oma olemuselt on krav maga ikkagi enesekaitsemeetod, mitte spordiala.

Põhiprintsiibid

• Võitlustehnika peab põhinema inimese loomulikul instinktil.
• Võitlustehnika peab koosnema nii kaitsest kui ka vasturünnakust.
• Kõik võitlustehnikad krav maga süsteemis peavad üksteist toetama, mitte tekitama vastuolu.
• Treening peab sisaldama pinget, mis on võimalikult lähedane reaalsele ohusituatsioonile.
• Kõiki võitlustehnikaid peavad saama rakendada ka tavainimesed, mitte ainult kogenud sõdurid või sportlased.
• Üks kaitsevorm peab töötama mitmes olukorras, mitte ainult erijuhtumi puhul.
• Võitlustehnikad peavad toimima ka siis, kui kaitsja on nõrgemal positsioonil kui ründaja.

• Võitlustehnikad peavad keskenduma kõige otsesemale ohule vastavalt olukorrale.

Väga olulisel kohal krav maga õppimise juures on arusaam, et olenemata sellest, kui palju on õpilane lööke ja võtteid harjutanud, erineb tegelik olukord alati treeningusaali omast. Ükskõik kui ehedalt seda õppeprotsessi käigus ka läbi ei mängitaks, on alati kogemuslikke erisusi. Seetõttu on treeningu juures üks olulisemaid aspekte valmistada õpilasi ette pingelisteks olukordadeks, mida ei saa lihtsasti ette näha. Testides loomulike instinktide ja kohanemisvõime seost enesekaitsevõtetega, saabki krav maga sobivust kõige efektiivsemalt kontrollida. Selline ettevalmistus on üks peamisi elemente, mis eristab krav maga't teistest enesekaitsesüsteemidest. Treenimise käigus leitakse seega lahendusi äkki tekkivatele probleemidele. Lahendusi võib olla lõpmata palju, arvestades krav maga võitlustehnikaid, mida pidevalt täiendatakse, kuid ohtlikke olukordi võib tekkida samuti lõpmata palju. Algajat ja kogenud õppijat eristab võime lahendada otsene konflikt võimalikult väikse ohu ja võimalikult suure efektiivsusega.