Kosmosetoit

Kosmosetoit on spetsiaalselt kosmonautidele loodud toit, mis ei tohi kaaluta olekus valguda igale poole laiali (ei tekita mikroskoopilist pudi), peab hästi säilima, ei tohi tekitada terviseprobleeme ning peab toiteväärtuselt katma kõik vajalikud toitained, selleks et astronaudi keha saaks kõik vajaliku toidust kätte. Vajalikud toitained toidus tagavad organismi normaalse talitluse ja kõrvalekallete ärahoidmise.

Ajalugu

Esimene inimene kosmoses oli 1961. aastal Juri Gagarin ning oma esimesel kosmoselennul sai ta proovida ka kaaluta olekus söömist. Gagarin sõi oma kosmoselennul ära ühe tuubi püreeliha ja tuubi šokolaadi.

Ameeriklastest sõi John Glenn esimesena toitu kaaluta olekus, triivides Maa orbiidil. Ta leidis, et söömine ei olnud kaaluta olekus ebamugav, vaid hoopis kerge. Mercury programmis (1959-1963) pidid astronaudid sööma toidukuubikuid, külmkuivatatud pulbreid ja tuubides poolvedelaid toite. Astronautide arvates ei olnud sellised toidud isuäratavad, kuivtoitu oli keeruline niisutada ning tuubide pigistamine ja raasukeste kokkukorjamine oli neile vastumeelt.

Gemini missioonil paranes toidukvaliteet mõnevõrra, sest võeti kasutusele želatiin, millega kaeti ampsusuurused kuubid, sest see vähendas pudi teket. Lisaks hakati kasutama plastpakendeid, mistõttu paranes veelgi toidu kvaliteet, sest uute pakenditega tekkisid ka uued võimalused. Gemini astronaudid said nautida krevetikokteile, kana ja köögivilju, võikoogipudingit ja õunamoosi. Lisaks said astronaudid ise paremini toitu kaasa pakkida.

Apollo missioonil edenes toidu kvaliteet ja valikuvõimalus veel rohkem. Tekkis võimalus valmistada sooja vett, mis tegi pulbritoitude kasutamise palju lihtsamaks. Lisaks kasutasid Apollo astronaudid köögivahendeid (nt lusikat). . Enamik toitu, mida tarbiti Apollo missioonidel, säilitati külmkuivatuse abil. Selleks külmkuivatati toit, asetati see pakendisse ning see omakorda vaakumkambrisse. Vaakumi abil eemaldati toidust niiskus ning toit pakendati vaakumkambris. Sellise protsessiga säilitati toidu toiteväärtus ja maitse. Nii säilitatud toidud kaaluvad vähe ega vaja säilitamiseks külmkappi. Osa nii valmistatud toite saadi süüa otse ilma erilise ettevalmistuseta, mõnele tuli lisada enne tarbimist külma või sooja/kuuma vett.

Kosmoses söömine sai uue kvaliteedi pärast, seda kui loodi nn taevalabor (Skylab). Sellele oli omane avar ruum, mis sisaldas spetsiaalset lauda. See võimaldas korraga süüa kolmeliikmelistel (või enamal) rühmadel. Eraldi loodud jalahoidikud võimaldasid astronautidel asetada ennast ümber laua „istuvasse“ asendisse. Selleks ajaks oli astronautidel võimalik kasutada kahvlit, nuga, lusikaid ja kääre, et lõigata pakendeid lahti. Taevalabor pakkus üsna suurt menüüd: selles oli 72 rooga. Lisaks oli olemas ka sügavkülm ja külmkapp.

Kosmosesüstikute toidusüsteem (2002)

Toidud, mida astronaudid sõid ei erinenud palju tavalisest poetoidust, kuid need olid spetsiaalselt valmistatud nii, et need sisaldaksid kõiki astronaudile päevaselt vajalikke mineraale ja vitamiine. Kõik Ameerika toidud, mis viidi kosmosesse, arendati ja valmistati erilises kosmosetoidusüsteemi laboris, mis asub Lyndon B. Johnsoni Kosmosekeskuses USA-s Hustonis, milles töötavad toidutehnoloogid, toitumisfüsioloogid ja insenerid. Toidud, mis saadetakse kosmosesse, peavad läbima toitainelise analüüsi, sensoorse hindamise, ladustamise uuringud, pakendamise hindamise ja muid kvaliteedikontrolle.

Enne, kui astronaudid saavad kosmosesse minna, peavad nad läbima kaheksa kuni üheksa kuu pikkuse toidu hinnangu protsessi, selleks et harjuda toiduga ning panna paika endale sobilik menüü kogu kosmoses viimise ajaks. Umbes viis kuud enne lendu analüüsivad astronaudid pakutud menüüd ja teevad vajaduse korral muudatusi, et vältida mikrotoitainete defitsiidi teket. Menüüd antakse edasi kolm kuud enne lendu ning kogu toit valmistatakse viimase kuu jooksul. Kogu toit viiakse kosmosesüstikusse kaks või kolm päeva enne lendu. Kiiresti riknev toit lisatakse päev või poolteist päeva enne lennu algust.

Astronautide toidud kuulusid pulbritoitude, kuumtöödeldud, kiiritatud ja loomuliku vormiga toitude alla. Vesi, mida kasutati pulbritoitude valmistamiseks, tuli raketikütuse põletamise kõrvalsaadusena. Sellist süsteemi kasutati selleks, et vähendada raskust enne kosmosesse lendamist.

Pulbritoidud

• Supid (kana konsomee e puljongisupp, seenesupp)
• vormitoidu (makaronid juustuga, kana ja riis)
• eelroad (krevetikokteil, omlett ja hommikuhelbed)
• kohv
• tee
• õunasiider
• apelsinimahl
• limonaad

Kuumtöödeldud toidud (plekkpurkides)

• tuunikala
• lõhe
• veiseliha seentega
• kanaliha

Kiiritatud toidud

Sarnased kuumtöödeldud toitudega, vajavad ainult kuumutamist.

Loomuliku vormiga toidud

• pähklid
• teravilja-/müslibatoonid
• küpsised

Vürtsid

• ketšup
• majonees
• sinep
• pipar
• takokaste

Rahvusvahelise kosmosejaama toidusüsteem (2002)

Kosmosejaama saadetakse toit eraldi vastavale astronautide rühmale. Erinevalt kosmosesüstiku toidusüsteemist ei planeerita astronautide menüüd vastavalt sellele, millal lendu alustatakse, vaid selle järgi, millal nad kohale jõuavad. Olenemata toidusüsteemide erinevusest sarnanesid toidud ikkagi enamjaolt kosmosesüstikute omadega. 

Tollal, kui kosmosejaamas olid ainult venelased ja ameeriklased, oli astronautidel menüü, mille tsükkel kestis kaheksa päeva. Toidusüsteem oli jaotatud võrdselt kaheks ning mõlemad osapooled vastutasid oma toidu ja vastavate süsteemide eest, mis võimaldasid süüa ettevalmistatud toitu. Astronaudid sõid tavaliselt hommiku- ja õhtusööki koos ning selleks kasutati venelaste valmistatud spetsiaalset ruumi, mis võimaldas toitu valmistada. Kuna venelaste ja ameeriklaste pakendid ja toidusoojendid olid erineva disainiga, pidid ameeriklased kasutama eraldi kohvrisarnast soojendusalust. Pulbritoitude valmistamiseks loodi vastavad adapterid, mis võimaldasid saada mugavalt vett kätte. Pakenditena kasutati neid, mis on ühekordselt kasutatavad, sest see eemaldas nõudepesemise vajaduse, hoides seega kokku vett ja aega. Kuna vett oli alati piiratud koguses, siis ei saanud suuremal osal ainult pulbritoitudele toetuda.

Tänapäeva rahvusvaheline kosmosejaam

Kuni tänapäevani on säilinud menüüde isiklik ettevalmistamise protsess enne kosmosesse minekut ning seda tehakse endiselt Lyndon B. Johnsoni Kosmosekeskuses toidulaboris. Astronaudid saavad vabalt valida snäkke, eelroogi ja lemmikvürtse standardsest menüüst. Astronaudid on juurde küsinud kõige rohkem just tortillasid, sest NASA eraldab neile ainult ühe tortilla päevas.

Toiduga varustavad kosmosejaama kõige suuremal osal USA (pool) ning teine pool on jaotatud teiste riikide vahel, millest Venemaal on suurim osakaal. Varustatud toidust on pool kuumtöödeldud toidud, teised vormid on külmtöödeldud, kiiritatud või loomulikus vormis toidud. Astronautide toiduvarusid taastatakse iga kuu tagant, mistõttu ei pea astronaudid kosmosesse lendamisel ise toitu kaasa võtma.

Rahvusvahelises kosmosejaamas ei ole suurt külmkappi, kus saaks enamikku toitu hoida, seega peab kogu söödav toit säilima ilma selleta vähemalt 18 kuud.

Kuna toit käitub kosmoses teistmoodi kui Maal, siis kaasnevad sellega ka efektid. Toit maitseb üldiselt teistmoodi, sest vedelikele on omane eriline liikumine, millega kaasneb puhitustunne peas. Lisaks käituvad aroomid teistmoodi, sest need ei lendu samamoodi laiali nagu gravitatsiooniväljas, mistõttu aroomid ei jõua nii hästi astronautideni. Seetõttu eelistavad astronaudid vürtsikat toitu, mis lisatakse toidule lahustatud vormis. Pipar lisatakse koos õliga ja lauasool vees lahustatuna.