Kollane emajuur

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kollane emajuur (Gentiana lutea L.)
Illustration Gentiana lutea0 clean.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsoda
Selts Emajuurelaadsed Gentianales
Sugukond Emajuurelised Gentianaceae
Perekond Emajuur Gentiana
Liik Kollane emajuur
Binaarne nimetus
Gentiana lutea
(L.)

Kollane emajuur (Gentiana lutea L.) on emajuureliste sugukonda emajuure perekonda kuuluv mitmeaastane kuni 140 cm kõrgune rohttaim.[1] Kasvab 1200-2000 meetri kõrgusel üle merepinna Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas.[2] Eesti looduses ei kasva. Droogina kasutatakse juurt ja juurikat. Maitse on mõru.[1]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Juur[muuda | muuda lähteteksti]

Omab võimsat juurestiku. Peajuur on paks ja lühike, sellest harunevad lisajuured. Pealt on juur pruun, seest – kollane. [1][2]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Varred on püstised, paksud ja silindrilised, seest õõnsad. [3]

Leht[muuda | muuda lähteteksti]

Emajuure lehed on lihtlehed, nad on varreümbrised, asuvad vaheldumisi. Lehelaba on kujult elliptiline. Leheserv on terve. Lehe pikkus võib ulatuda kuni 30 cm ja laius kuni 15 cm. Lehel on 5-7 tugevat leheroodu. Lehed on sinakasrohelised. [1][2][3]

Õis[muuda | muuda lähteteksti]

Taim hakkab õitsema 3. või 4. eluaastal. Õitsemise aeg on juunist augistini.[3] Õied on kollased ja neid on palju, nad on koondunud varrele mitmekorruseliste männastena.[4] Emajuur on kahesuguline putuktolmleja taim, millel on viis tolmukat ja üks emakas.[2]

Vili ja seemned[muuda | muuda lähteteksti]

Viljad hakkavad valmima augusti alguses ja valmivad augusti lõpuks või septembri alguseks.[2] Vili on piklik, ühepesaline kupar, kus on palju seemneid.[5] Seemned on väiksed (3 mm), lamedad, piklikud või ümarad, helepruunid.[3]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Kollase emajuure droogiks on 5-6 aastase taime juure ja juurte tükikesed.[1][2]Juur kaevatakse välja kevadel või sügisel, puhastatakse mullast, pestakse külma veega ja lõigatakse 15 cm pikkusteks tükkideks. Seejärel tükikesed kuivatatakse temperatuuril 45-60oC. Hoitakse kuivas ja jahedas kohas. Säilivusaeg on 5 aastat.[2]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Mõru maitse annavad taimele mõruglükosiidid :amarogentiin, gentsiopikrosiid, svertiamariin, sverosiid. Taimes leidub veel mono- ja oligosahhariide, puriinalkaloide, ksantoone, triterpeene, eeterliku õli, pektiine, lima ja vaiku.[1][5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutamine meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Tänu oma mõru maitsele soodustab seedetegevust ja suurendab isu. Omab ka seenevastast toimet. Aitab võidelda ka isutusega, lihaselõtvusega, kõhupuhitusega, maomahla alahappesusega ja vähese sapinõristusega. Ei tohi kasutada kui on haavandtõbi, maomahla ülihappesus, maopõletik või kõrgvererõhktõbi. On vastunäidustatud ka rasedatele.[5][1]

Muu kasutusala[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse ka brändi lisandina.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Горечавка жёлтая". 2018. Kasutatud 24.04.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Горечавка жёлтая (Gentiana lutea L.)". 2018. Kasutatud 25.04.2018.
  4. "Kollane emajuur Gentiana lutea­". Kasutatud 26.04.18.
  5. 5,0 5,1 5,2 Ain Raal (2010). Farmakognoosia. Tartu. Lk 319.