Kodujuust
Kodujuust ehk teraline kohupiim on välimuselt ja maitselt suureteralist kohupiima meenutav piimatoode, mille tootmistehnoloogia sarnaneb juustu tootmise tehnoloogiaga.
Kodujuustu tehakse lõssile pastöörimise järel juuretise ehk piimhappebakterite lisamise, kalgendunud massi teraliseks lõikamise, nõrutamise ja hilisema lühikese laagerdamise teel. Eritöötlemisel saadud rasvata kodujuustuteradele lisatakse vastavalt liigile soola, koort või muid lisandeid[1]. Mitmekordne terade pesemine valmistamise käigus vähendab kodujuustu happesust ja muudab kodujuustu maitse mahedamaks [1].
Struktuurilt on kodujuust kohupiima ja juustu vahepealne. Sel on kohupiima kasulikud omadused, kuid kalorsus on väiksem kui juustul. Kodujuustu tüüpiline rasvasisaldus on 0–9%. Seetõttu on selle säilivusaeg pisut pikem kui kohupiimal. Ühtlasi sisaldab kodujuust palju valke. Seetõttu on kodujuust oluline mitmes dieedis ja sportlaste, eriti kulturistide toitumises. Kodujuust sisaldab ohtralt kaseiini ja seepärast soovitatakse seda süüa hilisõhtuti enne magamaminekut.
Kodujuustu võib süüa eraldi toiduna, kuid seda kasutatakse ka mitmesugustes salatites või salatite lisandina.
Eestis hakati kodujuustu tootma selleks, et täita Moskva poolt Eesti NSV-le seatud juustutootmisplaani. Nimelt nõudis NSV Liidu Riiklik Plaanikomitee viisaastakuplaan Eesti NSV juustutoodangu peaaegu kahekordistamist, mistõttu hakati lisaks tootma kodujuustu, mida aruannetes kajastati juustuna.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Kuidas tehakse kohupiima ja kodujuustu www.tere.eu
- ↑ Hindrek Meri. "Tagasivaated veerevast vagunist". Tartu 2008, ISBN 9789985772751, lk 336.