Kingli mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kingli mõis, varem Rehemäe mõis (saksa keeles Müllershof, varem Rehhemeggi) oli rüütlimõis Pöide kihelkonnas Saaremaal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kuulusid hilisema mõisa alad Saksa Ordu Maasilinna foogtkonna koosseisu. 1398. aastal on mainitud Rehemäe küla (Rymecke).[1] Ordumeister Wennemar von Brüggenei läänistas kuue ja poole adramaa suuruse küla Nicolaus (Clawes) Paykelele (suri pärast 1424). 1458. aastal läänistas ordumeister Johann von Mengede selle koos Vanalaiu-nimelise (Wannelayde) saarekesega Hans Swart(e)le (suri pärast 1458). 1517. aastal loovutas Balthasar Swarte küla oma sugulasele Engelbert Moellerile.[2]

Moelleri suguvõsa vapp. Suguvõsa järgi sai mõis saksakeelse nime

Moellerid 1517−1605[muuda | muuda lähteteksti]

Moellerite ajal rajati Rehemäele XVI sajandil mõis.[1] Sajandi keskpaigani oli selle omanikuks Johann Moeller (suri enne 1548).[3] Pärast tema surma sõlmisid pärijad 11. septembril 1548 omavahel pärandijagamisleppe, millega päris mõisa vanem poeg Johann Moeller (suri 1568).[4] Tema samanimeline noor poeg hukkus 1565. aastal Saaremaal rootslaste vastu võideldes. Temast jäi järele alaealine poeg Detlof Moeller (suri 1610) ja lesk Ebbo (sündinud Massow). Viimane abiellus peagi Claus Anrepiga, kes majandas mõisa kuni kasupoja täisealiseks saamiseni. Detlof sõlmis 24. septembril 1573 ema ja kasuisaga lepingu ning sai mõisa omanikuks. Ta müüs mõisa 23. aprillil 1605 oma surnud õe Anna abikaasale Kaarma-Loona mõisnikule Fromhold von Bergile (suri pärast 1605),[5] kes tasus tehingu eest 6000 riigitaalrit.[6] Taani võimu ajal hakati mõisa Rehemäe asemel Moellerite järgi saksa kõnepruugis nimetama Müllershofiks.[2]

Kaarma Bergide suguvõsa aadlivapp

Bergid 1605−1830[muuda | muuda lähteteksti]

Uute omanike Bergide ajal jäi Kingli mõis XVII sajandi lõpuni seotuks suguvõsa vana valduse Kaarma-Loona mõisaga. Pärast Fromhold von Bergi surma päris mõlemad mõisad tema poeg Saaremaa maanõunik Christian Berend von Berg (suri pärast 1665). Tema surma järel jagasid pojad 1690. aastal pärandi ära ja noorema poja Friedrich Johann von Bergi (suri 1690) osaks jäi Kingli. Ta suri aga peagi ja mõisa päris lesk Magdalena von Berg (sündinud von Berg) (suri pärast 1697), kes oli valdaja 1697. aastal. 1699. aastal kuulus see tema pojale Johann Adolf von Bergile, kes suri 1710. aastal katku. Kingli pärandus nüüd tema pojale ooberstleitnant Otto Reinhold von Bergile (suri enne 1731).[7] Viimane oli aga aastal 1704 langenud Venemaa sõjavangi. Ta vabanes 1722. aastal ja sai alles siis mõisa majandamise üle võtta.[8] Pärast tema surma päris mõisa tema teine abikaasa Hedwig Maria von Berg (sündinud von Linden) (suri enne 1754), keda on valdajana nimetatud 1731. aastal.[9] Mõis oli tema nimel veel 1750. aastal.[10] Tema pärijad jagasid 2. märtsil (vkj) 1754 pärandi omavahel ära ja Kingli omanikuks sai titulaarnõunik Karl Friedrich von Berg (1720−1791). Tema poja, tulevase Saaremaa aadlimarssali ja maanõuniku Friedrich Johann Gustav von Bergi (1756−1821) nimele kirjutati mõis juba oma isa eluajal 1. mail (vkj) 1790. aastal. Temalt päris selle 1821. aastal poeg titulaarnõunik ja kreisikohtu assessor Wilhelm von Berg (1799−1866).[11] Kingli mõis pandi tema ajal 1830. aasta veebruaris oksjonile, kust selle ostis 15 145 hõberubla eest tema onutütar kapteniproua Jeanette (Johanna) Charlotte von Nolcken (sündinud von Berg) (1801−1864).[12]

Nolckeni suguvõsa aadli- ja parunivapp

Nolckenid 1830−1871[muuda | muuda lähteteksti]

Proua von Nolcken loovutas mõisa oma abikaasale staabikapten parun (a-st 1856) Alexander Adolf von Nolckenile (1791−1861), kes oli valdaja 1858. aastal.[13] Pärast viimase surma olid omanikuks tema pärijad, keda on valdajatena nimetatud 1861. aastal.[14] Nad sõlmisid 19. augustil (vkj) 1864 omavahel pärandijagamislepingu, mille järgi sai Kingli ainuomanikuks kolleegiumiassessor parun Magnus Gustav Heinrich von Nolcken (1821−1905).[15] Ta müüs mõisa 17. märtsil (vkj) 1871 Kuressaare kodanikule Alexander Friedrich Eichfussile (1819−1887).[16]

Viimased omanikud 1871−1919[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eichfussi omandasid mõisa Kursellid. 1885. aastal oli selle omanikuks Johann (Ivo) Heinrich Christoph von Kursell (1856−1893).[17] Aastal 1890 sai omanikuks Gustav Edgar Johannes von Samson-Himmelstjerna (1864−1929), kes oli mõisnik veel 1900. aastal.[18] Järgmine Kingli valdaja oli 1901. aastast Emanuel von Lingen (1865−1936), kelle nimel see oli veel 1909. aastal.[19] Viimaseks omanikuks oli aastatel 19171919 Uue-Vändra mõisnik tõeline riiginõunik Woldemar Dimitri von Ditmar (1865−1933), kellelt see võõrandati maareformi käigus.[20]

Pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast võõrandamist jagati endise mõisa alad 28 üksuseks ja sinna rajati asundustalud.[2]

Mõisa nimest[muuda | muuda lähteteksti]

Kingli saksakeelne nimetus Müllershof on tulenenud Moelleri suguvõsa nimest, kes omandas valduse XVI sajandil.[1] Eestikeelne nimi on rahvatraditsiooni kohaselt tulenenud talu järgi, kus elas kingsepp.[21]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985, lk 367.
  2. 2,0 2,1 2,2 Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933, lk 707.
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 186.
  4. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 187.
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 188.
  6. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 140.
  7. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 140-141.
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 35.
  9. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 167.
  10. EAA, f. 311, n. 1, s. 92, L 525.
  11. Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851, lk 141.
  12. Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843, lk 171.
  13. EAA, f. 1865, n. 1, s. 36, L 1.
  14. Sivers, Jegor von. Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei, 1863, lk 140-141.
  15. LGZ. Nr 17. 12.02.1865, lk 140-141.
  16. LGZ. Nr 101. 06.09.1871, lk 480.
  17. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 525, 526.
  18. Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 220.
  19. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909, veerg 832.
  20. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 18.
  21. KNR. Eesti kohanimeraamat. Kingli [1].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • ERA, f. T-76, n. 1, s. 3728 [2].
  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 367.
  • Buxhövden, F. von. Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte d. Oeselschen Landgüter und ihrer Besitzer. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung, 1851. Lk 140-141 [3].
  • Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933. Lk 707 [4].
  • Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 171 [5].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]