Kilbukalised

Allikas: Vikipeedia
Kilbukalised
Tihe jõgikatk  (Egeria densa)
Tihe jõgikatk (Egeria densa)
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Üheidulehelised Liliopsida
Selts: Konnarohulaadsed Alismatales
Sugukond: Kilbukalised Hydrocharitaceae

Kilbukalised (Hydrocharitaceae) on üheiduleheliste klassi konnarohulaadsete seltsi kuuluv õistaimede sugukond.

Kilbukalistel eristatakse 16–18 perekonda 116 liigiga.

Kilbukalised on kõik veetaimed. Mõni liik elab täielikult vee all. Sugukonda kuuluvad nii mage- kui merevees elavad liigid. Nad kasvavad paljudes maakera piirkondades, kuid eelistavad lähistroopikat ja troopikat. Tuntuim kilbukaline on konnakilbukas.

Kilbukalistel on 7–12 kromosoomi. Kromosoomi suurus on 2–10 μm.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilbukalised võivad olla ühe- või mitmeaastased taimed. Taimel on roomav risoom.

Nende lehed on väikesed ja suhteliselt lihtsa ehitusega (ehkki välisehituselt eri liikidel väga varieeruvad) ning võivad jääda nii vee alla kui ka olla vee peal (meenutades kujult näiteks väikese vesiroosi lehti). Lehed on välisehituselt eri liikidel väga erinevad: nad võivad olla sirged või ümarad, rootsuga või ilma, tupealusega või ilma. Lehed võivad paikneda kahes püstises reas, paikneda spiraalselt või pöörises.

Õied võivad paikneda ühe haralise kandelehe sisse peitununa või kahe vastamisi paikneva kandelehe vahel. Harilikult paiknevad õied korrapäratult. Nad võivad olla nii ühe- kui kahesugulised. Õied on tsentraalsümmeetrilised. Nad võivad olla väga mitut värvi: nii valged, kollased, punased, lillad või sinised. Õiekate jaguneb kihtidesse. Sisemine kiht, kui see olemas on, on silmatorkav ja meenutab kroonlehti. Tolmukaid on 1 kuni palju ja nad paiknevad ühes või rohkemas kihis; sisemise kihi tolmukad on vahel steriilsed. Emakas paikneb tolmuka(i)st allpool koos 2–15 kokkukasvanud viljalehega. Emakas paiknevad arvukad emassugurakud sigimiku servas asuvates platsentades, mis ulatuvad peaaegu sigimiku keskkohta või on mittetäielikult välja arenenud. Õietolm on kerajas, kuid mõnel meres elaval liigil moodustab keesid. Tolmlemine võib olla väga spetsialiseerunud. Vili on ümar kuni sirge, kuiv või puderjas. Valmides võib vili ise pakatada või avaneda üksnes viljakesta kõdunemise tulemusena. Seemned on tavaliselt arvukad, sirgete idudega ja ilma endospermita.

Perekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]