Keskmine teeleht

Allikas: Vikipeedia
Keskmine teeleht
Plantago-media.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Teelehelised Plantaginaceae
Perekond: Teeleht Plantago
Liik: Keskmine teeleht
Ladinakeelne nimetus
Plantago media
L.

Keskmine teeleht (Plantago media) on mitmeaastane rohttaim teeleheliste sugukonnast teelehe perekonnast.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Liigi areaal on Euroopa, Siber,Lääne- ja Keskmine Aasia. Eestis on ta tavaline, sellist taime nimetatakse inimkaaslejaks liigiks: ta levib sinna, kuhu inimene läheb. Nii on keskmine teeleht vallutanud terve Põhja-Ameerika, loodusliku liigina teda seal enne eurooplaste kohalejõudmist ei kasvanud. Tema levimiskunst seisneb üksnes selles, et kuidagi tuleb oma imetillukesed mustad seemned mööduva inimese jalgade külge kinnitada. Teelehe peamine levimisviis ongi seemneline paljunemine. Ta võib kasvada aruniitudel, teeservades, metsades, mägedel. Jääb ellu väga hästi.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Taim kasvab 15–60 cm kõrguseks. Keskmise teelehe õied on koondunud pika liduskarvase varre otsa tihedasse tähkõisikusse. Võib julgelt öelda, et meie teelehtede õisikutest on see üks ilusamaid. Tähk on suhteliselt jäme ja meenutab saba, mistõttu on talle rahva seas ka mitmeid sabadega seotud nimesid antud. Kuid erinevalt paljude teelehtede tagasihoidlikest rohelistest kroonlehtedest on keskmise teelehe kroonlehed kaunilt heleroosad. Ilu lisavad veel pikad harali asetsevad lillad tolmukaniidid, mille otsas on nagu nööpnõelapead valged või lillad tolmukapead. Sellised pika varre otsas kasvavad iludused ei ole märkamatuks jäänud ka lastele. Nad on neist valmistanud huvitavaid mängukanne ja korjanud niisamagi ilu pärast. Kogu Eestis on aga tuntud neist punutavad saani meenutavad mänguasjad ja sealt ka saksasaan ning teised saaniga seotud rahvapärased nimed.[1]

Vähem märgatavad on keskmise teelehe lehed, mis kasvavad harilikult mitmete kõrreliste ja jumikate varjus. Kuid ka nende järgi on taime hea ära tunda. Keskmisel teelehel on nad karvasemad kui ühelgi teisel meie teelehel. Need on ühtlaselt kaetud väikeste harjasjate karvadega, mistõttu leht tundub käega katsudes isegi veidi kare. Ka labast tunduvalt lühem lai leheroots on karvane. Kui leht taime küljest lahti tõmmata, siis enamasti jäävad rootsu külge rippuma pikad niidid. Nii et roots on tugevate soontega.[1]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmine teeleht on laialt kasutatud ravimtaim. Erinevalt suurest teelehest tarvitatakse tema keedist rahvameditsiinis ka nõgestõve ja “väljaveninud soonte” puhul. Loomulikult sobib ta aga ka suure teelehe asemel teena rögalahtistina kopsuhaiguste puhul. Ka temast on saadud abi selliste piinavate haiguste puhul nagu mao- ja soolehaavandid. Keskmise teelehe leht aitab haavu puhastada ja verejooksu peatada, samuti on ta hea haudunud, hõõrutud ja põletatud kohtadele panemiseks. Seejuures ei tohi aga unustada, et haigele kohale peab pääsema taime mahl. Selleks võib mahla kas lehest välja pigistada või siis panna haigele kohale katkimuljutud leht.[1] [2]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Флора СССР,том 23,стр 148,часть - Род 1381. Подорожник — Plantago L.
  • Крейча И., Мацку Я. Атлас лекарственных растений. — Веда, 1981.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]