Kavatsuslikkus

Kavatsuslikkus (inglise keeles intentionality) on teo, tegevuse või käitumise omadus, mis seisneb selles, et tegu pole tehtud "kogemata", vaid "meelega". Näiteks üle lävepaku astumine on tavaliselt kavatsuslik, lävepakul komistamine mitte. Kavatsuslikkuse mõiste täpne määratlemine on filosoofiline probleem.

Kavatsuslikkuse mõiste analüüs

Seos kavatsuse mõistega

"Lihtsa arusaama" (Simple View; Adams 1986, McCann 1986) järgi on teo kavatsuslikkuse tarvilik tingimus, et tegijal oli kavatsus seda teha.

Michael Bratman (1984, 1987) on näidanud, et teole ei pruugi eelneda selle konkreetse teo kavatsust.

Donald Davidson (1963:5–8) leidis, et kui räägitakse millegi tegemisest mingi kavatsusega, siis ei peeta kavatsuse all silmas mingit toimija juurde kuuluvat sündmust ega seisundit, vaid tema tegu kirjeldatakse ümber "esmase aluse" kaudu. Esmase aluse all mõtleb ta poolthoiakut teatud tunnusega tegude suhtes koos uskumusega, et algsel teol on see omadus. Tegu peetakse kavatsuslikuks seose tõttu mingi esmase alusega, mis moodustab kavatsuse, millega see tegu tehakse. Ent hiljem Davidson (1978) leidis, et teole eelnevat kavatsust tuleb võtta vaimuseisundina. Pärast seda on nii teo kavatsuslikkust kui kavatsust teo juures hakatud valdavalt analüüsima kavatsuse kui vaimuseisundi kaudu.

Elizabeth Anscombe'i (1957) järgi ei ole küsimuse "Miks sa teed B-d?" vastuste "Ma teen A-d" ja "Ma hakkan tegema (kavatsen teha) A-d" vahel selget vahet ning eelneva kavatsuse mõiste saab kavatsusliku teo ja kaasneva kavatsuse mõiste kaudu täiesti selgeks. Eelnevat kavatsust ei ole tarvis käsitada vaimuseisundina. Tänapäeval on Anscombe'il üksikuid järgijaid. Mõnikord väidetakse, et kui öeldakse, et keegi teeb A-d, siis sellega on öeldud, et A on pooleli (nii et see ei pruugi üldse valmis saada ega pruugi olla kuigi palju edenenud, võib-olla pole üldse veel alanud (Falvey 2000:25–26, Thompson 2008:140–141, Moran ja Stone 2009: 145–146)), mistõttu seda, et keegi kavatseb midagi teha, võib samastada sellega, et ta teeb seda kavatsuslikult. (Alati ei toetuta otseselt keeleseigale.) Kavatsus midagi teha ei ole vaimuseisund, sest see pole staatiline; see on tegevuse kavatsusliku sooritamise lõpetamatus. Seejuures võib kavatsus olla nii algses järgus, et oleks imelik öelda, et seda juba tehakse. (Thompson 2008: 91–92, 133–145; Moran ja Stone 2009: 146–148.) Ja millegi kavatsuslik tegemine on teo pooleliolek, kuigi sellest räägitakse pigem juhul, kui midagi on juba tehtud. Selle teooria üks raskusi on see, et on vaieldav, kas millegi tegemise kavatsemine on selle tegemise kavatsuslikkuse tarvilik tingimus, (Thompson 2008:102–103.) Ja teiseks on kaheldav ka see, kas millegi tegemise kavatsemine on selle teo kavatsuslikkuse piisav tingimus. Isegi kui möönda, et saab teha seda, mida ei õnnestu ära teha, võib küsida, kas iga kavatsetav tulevane tegu ikka eeldab mingit valmistumist. Ja mis siis, kui tehakse viga, näiteks kavatsetakse jõuda kuskile lühimat teed mööda, aga teel eksitakse ära? Kui sel juhul ikkagi tehakse seda, mida kavatsetakse, siis on võimalik teha seda, mida on parajasti võimatu teha. Peale selle, kui kavatsuse objekt (olgu siis tegu või propositsioon) on loogiliselt liitne, siis on raske öelda, millist tegu seda kavatsedes juba tehakse. Seletada tuleb ka kavatsuse suhteid vaimuseisunditega, millega kavatsus on vastastikuses seoses.

Ühe teooria järgi saab teo kavatsuslikkuse samastada kaasneva kavatsuse olemasoluga. See põhineb käsitusel, mis võtab kaasneva kavatsuse algmõisteks ega püüa seda defineerida eelneva kavatsuse kaudu (põhjuslik teooria). Kui eeldada, et iga kavatsuslik tegu tehakse mingil põhjendil, mille saab esitada teleoloogilisel kujul, siis millegi kavatsuslikku tegemist saab samastada selle tegemisega selleks, et teha midagi muud. Ent võidakse midagi kavatsuslikult teha lihtsalt niisama, ilma erilise põhjuseta (Anscombe 1963:25); ja teleoloogiline jada võib lõppeda (või peab lõppema) mingi teo juures, mida tehakse selle enese pärast. George Wilson (1989) ja Carl Ginet (1990:ptk 6) püüavad sellest raskusest jagu saada de re kavatsuse mõiste abil: selleks et A tegemine oleks kavatsuslik, ei ole tarvis, et kavatsetaks, et A tegemine aitaks kaasa millegi muu tegemisele, vaid piisab sellest, et kavatsetakse millegi kohta, mida tehakse, et see aitaks A tegemisele või seisneks A tegemises. Ent sellele võidakse vastu väita, et kavatsusest ei piisa: kui kavatsust ellu ei viida, siis ei tehta A-d kavatsuslikult ega tegutseta selleks, et teha A-d (Mele 1992b:248–255). Sellepärast olevat ikkagi tarvis põhjuslikku suhet.

Vaata ka

• eesmärgipärasus
• intentsionaalsus
• teleoloogia
• vajadus

Kirjandus

• G. E. M. Anscombe. Intention, 1957. Teine trükk: Oxford: Blackwell 1963.
• Donald Davidson. Actions, Reasons, and Causes. – Journal of Philosophy, 1963, kd 60, lk 1033–1052. Taastrükk: Essays on Actions and Events, Oxford: Oxford University Press 1980, lk 3–20. Eesti keeles: Teod, alused ja põhjused. – Akadeemia, 2005, nr 5.
• Annette Baier. Act and Intent. – Journal of Philosophy, 1970, 67, lk 648–658.
• Michael Bratman. Two faces of intention (pdf). – Philosophical Review, 1984, 93, 375–405.
• Frederick Adams. Intention and intentional action: The simple view. – Mind and Language, 1986, 1, 281–301.
• Hugh McCann. Rationality and the range of intention. – Midwest Studies in Philosophy, 1986, 10, 191–211.
• Michael Bratman. Intention, plans, and practical reason, Harvard University Press 1987.
• George Wilson. The Intentionality of Human Action, Stanford, CA: Stanford University Press 1989.
• Alfred Mele. Recent work on intentional action. – American Philosophical Quarterly, 1992a, 29, 199–217.
• Alfred Mele. Springs of Action, Oxford: Oxford University Press 1992b.
• Kevin Falvey. Knowledge in Intention. – Philosophical Studies, 2000, 99, lk 21–44. Veebiversioon
• Michael Thompson. Life and Action, Cambridge, MA: Harvard University Press 2008.

Välislingid

• Joshua Knobe. Intentional action, Waterloo ülikooli vaimufilosoofia sõnastik
• Kieran Setiya. Intention, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2014.