Kasutaja:Siim Alas/liivakast

Käesolev referaat hõlmab eesti keele arengu üldist jaotust ja pinnalisemaid detaile. Vaatame ka eelmainitu jaoks tähtsaid ajaloolisi aspekte. Kokkuvõtteks annan ma teema kohta mõned oma isiklikud arvamused.

Keele arengu periodiseering on väga subjektiivne protsess. Eesti keele jaotamisel on lähtutud järgnevast:

• rahva ajaloo põhiperioodid, vaadates, mis nende ajal keelega toimus,
• keelte-allkeelte vahekordade muutumine,
• keelehoiakute muutumine,
• kirjutatud tekstide vormiline eripära ja
• otsesed struktuurimuutused.

Esimesena periodiseeris eesti keele arengut A. Saareste. Tema periodiseering oli lihtne raamistik, kuhu keelemuutusi mahutada.

Mainida tasub ka A. Kase sotsiolingvistilist, T. Hennoste esitatud keelesituatsioonilist ja H. Rätsepa keelemuutuste-põhist periodiseeringut.

Tänapäeval jaotatakse eesti keele ajalugu laialdaselt kolme perioodi: vanaeesti, murrangueesti ja uuseesti. Neid perioode eristab keele arengu kiirus, suund ja viis.

T. Hennoste jaotab keele ajaloo ühiskondliku tausta järgi üheksaks ajastuks ehk sotsioperioodiks: muinasaeg, orduaeg, Rootsi aeg, mõisaaeg, ärkamisaeg, venestusaeg, Eesti aeg, nõukogude aeg ja üleilmastumise aeg. Vajadusel jaotatakse need edasi allperioodideks.

Eesti keele kujunemine ja tema kolm perioodi

Vanaeesti keel (kuni 1200)

Läänemeresoome algkeel

Tänapäevased eesti ja soome keeled pärinevad mõlemad muistsest läänemeresoome algkeelest. Võrdlev-ajaloolise meetodi abil teame üldjoontes, et keel oli üsna sarnane tänapäevasele soome keelele.

Vanaeesti keele areng

Andmete puudumise tõttu saame muistsete hõimumurrete arengukäiku vaid oletada. Võime lihtsalt öelda, et murrangueesti keele muutusi polnud veel toimunud, ning ülejäänut arheoloogia, juttude ja võrdlev-ajaloolise printsiibi abil aimata.

Paratamatult tekib sellisest lähenemisest palju eri arvamusi. Ilmselt algas eesti keele kujunemine läänemeresoome algkeelest 2500–2000 aastat tagasi.

Eestis-Liivimaal kujunesid välja põhja-, kirde- ja lõunaeesti ning liivimaa murderühmad, mis arenesid ajapikku eri keelteks.

Oluline üldine areng on õ-hääliku teke.

Murrangueesti keel (1200–1700)

Ajalooline taust

Suurte muutuste perioodi vältel sattusid Eesti ja ka eesti keel mitmete võõrvõimude vahendusel laiemasse Euroopa kultuuriruumi. See algas 13. sajandil Saksa-Taani vallutustega ning lõppes 18. sajandil, mil Eesti liideti Tsaari-Venemaa koosseisu, 1739. aastal ilmunud esimene eestikeelse täispiibliga.

Keelelised muutused

Kujunevad tänapäevase eesti keele põhijooned ja see eristub teistest läänemeresoome keeltest. Muutustele aitavad kaasa tihe keelekontakt erinevate keeltega ning eestlaste osakaalu vähendavad asjaolud: sõda, haigus, nälg ja sisseränne.

Reformatsioonist tingituna loob kohalik luterlik vaimulikkond eesti kirjakeele. Tähtsaimad keelelised muutused olid:

• lõpu- ja sisekadu (vastavalt 13–14. ja 14. sajandil), millest
  • muutus käändkondade süsteem ning
  • kadusid mitmed tunnused ja lõpud, millest omakorda
    • tekkis vältevaheldus
• muutus eitava kõne väljendamine („ei” pole enam tegusõna)
• tekkis kaudne kõneviis.

Murranguperioodil laenati eesti keelde üle 1000 võõrsõna (alamsaksa keelest nt alp, amet, arst, karske, kool, prii), mis moodustab tänapäevase eesti keele sõnavatüvedest ligikaudu 15%.

Uuseesti keel (1700st edasi)

Eestikeelse täispiibli ilmumist 1739. aastal peetakse uuseesti keele alguseks ja kirjakeele „valmis saamiseks”. Sellele perioodile on omane kirjakeele ühtlustumine ning aeglane ja sihipärane keele arendamine.

Eestikeelne piibel stabiliseeris senini kuigivõrd kaootilise kirjakeele. Koolihariduse levides kasvas rahva kirjaoskus ning sellega stabiliseerus ka kõnekeel.

Lõplikumalt stabiliseeris kirjakeele 1928. aastal esmakordselt ilmunud Õigekeelsussõnaraamat.

Ainukene märkimisväärne loomulik areng – kaasaütleva käände teke – toimus pigem murranguaja lõpupoole ning kõigest juurdus uuseesti ajal.

Ülejäänud tähtsad muutused, nt

• 19. sajandi lõpu paiku kasutusele võetud K. A. Hermanni olev kääne
• 20. sajandi alguses Aaviku i-ülivõrre ja i-mitmus
• sajandi teisel poolel juurdunud vormid -maks, -nuks, ja -nuvat,

olid kõik kunstlikud ning tekitasid sügavate keelemuutuste asemel vaid hulganisti erandeid, mida tänapäeval proovitakse ülejäänud keelega kooskõlla viia.

Eesti keele sotsioperioodid

Muinasaeg (kuni 1200)

Muinasaeg on nn eelperiood, mis algab eesti murrete väljakujunemisega ja lõppeb eesti ala vallutamisega. Perioodi kohta kehtib üldine andmenappus.

Üldjooned on riigivõimu ja kirjakeele puudumine, suuline kultuur. Piirkonna ainukene suhtluskeel oli eesti keel. Keelekontakt toimus vaid piirialadel ning piirdus kaubanduse ja sõjandusega.

Orduaeg (1200–1550)

Esimeste kirjalike allikate kiuste loetakse ka orduaega eelperioodiks. See algab alamsaksakeelse aadli võimuletulekuga ja lõppeb Eesti liitmisega Rootsi kuningriiki.

Keeltel tekib selge klassiline-maineline vahe. Kõrgklassikeel oli alamsaksa keel, (katoliku) kirikukeel oli ladina keel ja lihtrahvakeel oli eesti keel.

Alamsaksa-ladinakeelne ühiskond on poolkirjaosklik, eestikeelne aga täiesti suuline. Eesti asjaajamiskeel hakkab alamsaksa mõjul kiirelt muutuma, sakraalkeel jääb muutumata.

Maakohad on ükskeelsed, linnad mitmekeelsed, kuid mitmekeelsus on madal.

Rootsi aeg (1550–1700)

Rootsi aeg algab 16. sajandi teisel poolel, Eestisse jõudva reformatsiooni ja Rootsi ülemvõimuga.

M. Lutheri käskimisi alustatakse eestikeelset jumalateenistust ja seetõttu (põhja- ja lõuna)eesti kirjakeele loomist-kujundamist – tekib eesti-saksa kakskeelne vaimulikkond.

Ladina keele asendas (osaliselt) piiblikeelena ülemsaksa keel, mis sai ka kõrgklassi avaliku elu keeleks. Administratiivkeeleks tuli rootsi keel. Eesti keel jäi endiselt alamklassi keeleks. Linnad mitmekeelestusid, maakohad jäid eestikeelseks.

Levib kooliharidus – perioodi lõpuks on ligikaudu 10% eestlasi kirjaosklikud.

Mõisaaeg (1700–1860)

Mõisaaeg algab 18. sajandi algul, mil Eesti liidetakse Tsaari-Venemaa koosseisu, eestikeelse täispiibli ilmumisega. Vene keel asendab rootsi keele riigikeelena ja kohalik saksakeelne aadel õitseb Balti erikorra all.

Baltisaksa aadli eesti keele oskus paraneb ja kujuneb välja eesti kirjakeel. Antakse välja eestikeelset kirjandust (sh ilukirjandust), mille autoriteks on perioodi lõpuks ka eestlasi. Riimiline rahvalaul asendab regilaulu.

Ärkamisaeg (1860–1880)

Kohalik asjaajamine ja kultuur jätkub ärkamisajal ülemsaksa keeles, venekeelsus püsib vaid riiklikul tasandil. Kohalik baltisaksa keel on alamsaksa keele asendanud.

Eestikeelne haritlaskond kasvab ja eelmisel perioodil alguse saanud kirjaliku kultuuri areng kiireneb plahvatuslikult. Eestlased hakkavad töötama ajakirjanduses, poliitikas jm. Sakraalne kirjandus kaotab oma koha profaansele.

Levib kakskeelsus ja paljud haritud eestlased saksastuvad.

1870–1880 teisendus põhja-eesti keel kesk-eestiliste joontega üldiseks eesti keeleks.

Venestamisperiood (1880–1920)

Algas venestamine. Riigi-, haridus- ja teadusasjad muudeti venekeelseks. Tekkis vene-saksa-eesti kolmkeelsus, kus kõik oma keelt tähtsaimaks pidasid ja „keeltevahelisi” inimesi (kadakasakslasi) halva pilguga vaatasid.

Baltisakslased ja eestlased jätkasid omakeelse kultuuri arendamist. Tekib järjepidav eestlaste teostatav keelehooldus, kirjakeelt proovitakse „degermaniseerida”.

Eesti aeg (1920–1944)

Antud kontekstis loetakse eesti aja alguseks eestikeelse ülikooli loomist ja eesti keele kui ainsa riigikeele tunnistamist.

Esmakordselt on eesti keel riigikeel, saksa ja vene keeled aga puht minoriteedid. Eesti keele osatähtsus kasvab ja vene keele oma langeb jõuliselt. Minoriteetide seas kasvab, eestlaste seas aga langeb kakskeelsus.

Laiendatakse eestikeelset erialasõnavara. Kirjakeelne haridus muutub kohustuslikuks ja selle kasutus igapäevaelus kasvab. Kinnistuvad tänapäevased kirjakeelelised põhijooned ning avalikus elus levib keelepuhtuse ideaal.

Kujuneb välja eelmistel perioodidel alguse saanud läänelik ühiskond.

nõukogude aeg (1944–1990)

1944. aastal liideti Eesti lõplikult Nõukogude Liiduga. Asjaajamiskeeleks sai järsult jälle vene keel ja tekkis eesti-vene kakskeelsus.

Tänu võimude migratsioonipoliitikale kasvas vene keele kui Lingua Franca tähtsus eestkätt tööstuspiirkondades – keelte osatähtsus jaotus väga ebavõrdselt. Perioodi lõpuks oli muukeelse rahva osatähtus ligikaudu kolmandik Eesti rahvastikust.

Keelt nähti kui rahvuslikku sümbolit, mis pidi vene keelele vastu panema. Murdeid peeti keelt killustavateks ja seega vastupanu õõnestavateks.

Keelekorrektorite seas levis soov grammatilisi venepärasusi vältida – keeleline purism.

Üleilmastumise aeg (1990st edasi)

Eesti iseseisvub ja riigikeeleks saab taas eesti keel. Paljud eluvaldkonnad eestistatakse.

Kaob usk keelepuhtusesse ja kirjakeele ülimusse – allkeeli (sh murdeid) hakatakse taas väärtustama. Kiireneb keele areng, eriti indoeuroopa suunas.

Vene keele osatähtsus kahaneb aegamisi ning uueks Lingua Francaks saab inglise keel.

Kokkuvõte

Pean vajalikuks lisada, et alljärgnev on puhtalt minu enda arvamus.

Eestlastel on – nagu paljudel muudelgi väikerahvastel – tulnud vahelduvate suurvõimude all ja vahel omadega toime tulla. Paratamatult ühepoolne keelekontakt nende rahvastega ongi meie keele praegusesse kujju vorminud.

Minu arvates on meie keele ellujäämisel peamiselt kaks põhjust:

• suurvõimud – ja, mis veel tähtsam, nende keeled – on vahetunud.

Iga kord, kui uus suurvõim tuli, hakkas tihe ühepoolne keelekontakt meie keelt nende poole nihutama. Mulle tundub, et kui näiteks vene ja rootsi keelt poleks vahele tulnud, siis räägiksime kõik eesti keele asemel Estlandi murret.

• Mitmekeelses ühiskonnas on olnud keeleline klassivahe.

Klassivahe on minu arvates olnud peamine ühiskonnakihtide vahelist keelekontakti nõrgendav asjaolu. Peamiselt suheldi oma klassi sees ja seega omas keeles. Ilma selle eraldusjooneta ei oleks eesti keel sellisel kujul säilinud.