Kasutaja:Lionette00/liivakast
 | See on kasutaja Lionette00 liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Karoshi (jaapani keeles 過労死, Hepburni transkriptsioonis karōshi), otsetõlkes “surm ületöötamisest”, on Jaapanist pärit termin, mis tähistab äkilist tööalast suremust. Karoshi kõige sagedasemad meditsiinilised põhjused on stressist või nälgimisest tekkinud südameinfarktid või insuldid. Inimesi, kes sooritavad ületöötamise või ka töökohas esineva vaimse pinge tõttu enesetapu, kutsutakse karojisatsu'deks (jaapani keeles 過労自殺, Hepburni transkriptsioonis karōjisatsu). Karoshi on laialt levinud teisteski Aasia riikides, näiteks Hiinas kutsutakse ületöötamissurma guolaosi’ks (traditsioonilises hiina kirjas 過勞死; lihtsustatud hiina kirjas 过劳死) ja Lõuna-Koreas gwarosa’ks (korea keeles 과로사).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene ametlik karoshi juhtum leidis aset 1969. aastal, mil Jaapani suurimas ajaleheettevõttes töötanud 29-aastane mees suri insuldi tõttu.[1] Termin loodi 1978. aastal tähistamaks aina suurenevat inimeste hulka[2], kes surid arvatavasti ületöötamisest tingitud insulti või südameinfarkti.[3] 1982. aastal avaldatud karoshi’t käsitlev raamat tõi termini avalikku kasutusse.[4]
Termin levis Jaapani avalikkuses alles 1980ndate keskel ja lõpus, mullimajanduse ajal, mil mitmed oma elu parimates aastates olnud ärijuhid surid äkitselt ja varasemate haigusnähtudeta. Fenomeni nähti otsekohe uue ja tõsise hädaohuna tööjõule.[4] 1987. aastal hakkas Jaapani tööministeerium kasvava avaliku mure tõttu avaldama karoshi statistikaid.[2]
1988. aasta tööjõu-uuringus avaldati, et peaaegu üks neljandik meestöötajatest tegi nädalas üle 60 töötunni, mis on tavalisest 40-tunnisest nädalagraafikust 50% rohkem. Mõistnud probleemi tõsidust ja laia ulatust, lõi grupp advokaate ja arste üleriigiliselt kättesaadavad „karoshi hädaabiliinid” (inglise keeles karoshi hotlines), et nõustada abivajajaid.[5]
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon koostas nimestiku mõningatest ületöötamise ja töökohast tingitud stressi teguritest:[6]
- Liiga pikad ja ületöötunnid, näiteks hilisõhtuni, terve öö või pühade ajal töötamine. Peale mullimajanduse kokkuvarisemist 1980ndatel ja 1990ndatel vähendasid paljud ettevõtted töötajate arvu. Kogu töömaht aga ei vähenenud, mistõttu iga töötaja töökoormus suurenes.
- Aina kasvav pinge frustratsioonist, et ei suudetud täita ettevõtte püstitatud eesmärke. Ettevõtted nõudsid töötajatelt ka majanduslanguse ajal ülemäärast pingutamist müügitegevuses ja üha paremaid tulemusi. See aga suurendas töötajate tööalast psühholoogilist koormat.
- Sunniviisiline lahkumine, vallandamine ja kiusamine. Näiteks ettevõttes aastaid töötanud ja sellele lojaalsetel töötajatel paluti äkitselt tagasi astuda, et personali kärpida.
- Keskastme juhtide kannatamine, kui nad pidid töötajaid vallandama ja jäid kahevahele, kas viia läbi ettevõtte ümberkorralduspoliitikat või kaitsta oma personali.
Mõju ühiskonnale[muuda | muuda lähteteksti]
Enesetapu ajendiks võib olla ületöötamisest tingitud stress või ärimeeste koondamine. Lahkunu sugulased nõuavad selliste surmade puhul hüvitise maksmist. Elukindlustust pakkuvad ettevõtted hakkasid lepingutesse lisama üheaastast vabastusklauslit, et inimene peaks raha saamiseks enesetapu sooritamisega ühe aasta ootama.[7]
Karoshi tulemusel tekkis uus jaapani töötajate liikumine. Noored jaapanlased valivad pigem poole kohaga töö vastupidiselt eakamatele jaapanlastele, kes teevad ületunnitööd. See on uus viis karjääri valimiseks noorte jaapanlaste jaoks, kes soovivad oma potentsiaali avastamiseks erinevaid ameteid proovida. Need indiviidid töötavad pigem tunnipalga kui põhipalga alusel ja neid kutsutakse freeter'iteks. Freeter'ite arv on aastate jooksul kasvanud, 1980ndate 200 000-lt 1997. aasta 400 000-le.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Hosokawa, M.; Taijiri, S. (toim.); Uehata, T. (toim.) 1981. Medical Opinion to Worker's Compensation Apparatus: In Karoshi. Tokyo: Roudou Keizai Sha.
- ↑ 2,0 2,1 Nishiyama, Katsuo; Johnson, Jeffrey V. 1997. Karoshi – Death From Overwork: Occupational Health Consequences of Japanese Production Management. – International Journal of Health Services, 27, 4, 625–641.
- ↑ Iwasaki, Kenji; Takahashi, Masaja; Nakata, Akinori 2006. Health Problems due to Long Working Hours in Japan: Working Hours, Workers' Compensation (Karoshi), and Preventive Measures. – Industrial Health, 44, 4, 537–540.
- ↑ 4,0 4,1 Nabeshima, Yuri Kuroda 2019. "KAROSHI": Comparative Overview of Brazilian and Japanese Law Related to Karoshi. – Shinshu University Economics and Law Collection, 5, 243–246.
- ↑ Morioka, Koji 2004. Work Till You Drop. – New Labor Forum, 13, 1, 80–85.
- ↑ "Case Study: Karoshi: Death from Overwork" (inglise keeles). International Labour Organization. 23. aprill 2013. Vaadatud 05.01.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Adelstein, Jake 2012. Killing Yourself To Make A Living: In Japan Financial Incentives Reward "Suicide". – Japan Subculture Research Center, 12.09.2012.
- ↑ Dasgupta, Romit 2005. Salarymen Doing Straight: Heterosexual Men and the Dynamics of Gender Conformity. – Genders, Transgenders and Sexualities in Japan. New York: Routledge, 168–182.