Kasutaja:Emmipemmi/liivakast

Eesti kirjakeel ja selle areng 20. sajandil

See artikkel on tehtud Emili poolt.

---

20. sajandi keelekorraldus

20. sajandi esimesel poolel hakkas Eestis kirjakeel aina rohkem arenema. Eesti kirjakeel kujunes kultuurkeeleks. Sajandi alguses kujunes välja mitmefunktsiooniline kirjakeel. Mitmefunktsioonilist kirjakeelt kasutati ametlikus suhtluses, õigusemõistmisel, majanduses, teadus-, ilukirjandus- ja ajakirjandustekstides. Selle kirjakeelega õpetati ka haridusasutustes. Veel arenes välja teaduskeel. Keelekorraldus taastati 1947. aastal peale keerulisi sõja-aastaid. Nõukogude ajal valitses keelekorraldus, mis lähtus ühe õige keelendivariandi olemasolust. Tänapäeva Eesti keelekorraldus lähtub pigem kirjakeelde sobivate variantide paljususest ja annab keeleüldsusele soovitusi. Tänapäeva eesti kirjakeele arengut toetab otstarbekohane ja sihikindel keelekorraldus ning pidev töö terminoloogiaga. 20. sajandi esimesel kümnendil võeti kasutusele palju tõlklaene nii vene, inglise, saksa kui ka soome keelest.

Johannes Voldemar Veski

Johannes Voldemar Veskil oli palju ameteid. Ta oli loodusteadlane, keeleteaduses iseõppija, pedagoog ja keeletoimetaja, terminoloog ja keelekorraldaja, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja hiljem professor ning akadeemik. J. V. Veski jaoks oli oluline kirjakeele rahvapärasus ja terminoloogia täpsus. Veski jaoks oli oluline tarbe- ja teaduskeel. Ta uskus, et kõik arenguks vajalik on keeles olemas. Tema jaoks oli ainus sobilik allikas sõnavara rikastamiseks murded ja vanem kirjakeel. Veski arvas, et tuleks täiendada oskussõnavara näiteks murdesõnade ja uute tuletistega. Veski teened on suurimad oskuskeelekorralduses ja teaduskeele loomisel. 1919. aastal sai Tartu ülikoolis õpetus keeleks eesti keel. Peale seda hakkasid õppejõud läbi Veski õpetuste järgi välja töötama oma ala oskussõnavara. Sellest tekkisid näiteks zooloogia ja matemaatika komisjonid (komisjone oli veel). Tänu komisjonide koostöö abil avaldati erinevaid terminoloogiasõnastikke. Veski on Eesti üldkeelde mõelnud umbes 200 sõna. Ta kasutas oskussõnade loomisel F. J. Wiedemanni sõnaraamatut. Ta taaselustas ka mõned liited, näiteks -stu (nimistu, puistu). Kuna tuletisi tekkis väga palju, siis see tõi terminoloogias kaasa sarnassõnade ehk paronüümide tekke, nagu näiteks sõnade käsitama, käsitlema, käsitsema puhul. Johannes Voldemar Veski oli „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” koostaja. Raamat ilmus aastatel 1925-1937.

Mõned J. V. Veski programmilised seisukohad kirjakeele arendamise on järgnevad:

• eesti keeles on keele sõnaline rikastamine paiguti õige tarviline;
• edasiarendamise põhjusalused peituvad senises Eesti rahvakeeles eneses;
• sõnu liidetagu õieti ühte;
• lõpu- ja vaheliiteid tarvitatagu õieti;
• rahvusvahelisi kultuurisõnu tuleb meilgi parajal mõõdul vastu võtta.

Keelekonverents

20. sajandi alguses hakkasid inimesed rohkem rääkima ja kasutama eesti keelt. Kuna keelt kasutati rohkem tekkis palju erinevaid variante kuidas sõnu kirjutada. See oli suur probleem koolihariduses kuna ilma ühtse kirjakeele normita oli raske kirjakeelt õpetada. Et probleemi lahendada hakkas Eesti Kirjanduse Seltsi juures tööle kirjaviisikomisjon. 30. mail 1908. aastal kogunesid kokku Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eestimaa Rahvahariduse Seltsi liikmed Tapal, et arutada õigekirjutuse ühtlustamise küsimusi. Sõnu muudeti lihtsamaks ja konkreetsemaks. Näiteks pää ja hää muutusid pea ja heaks. Selliseid konverentse toimus veel. Tartus aastal 1909 arutati näiteks sõnaalguse h küsimust ning kuidas üksiksõnu õigesti kirjutada (näiteks kas katuksed või katused). Aastal 1910 Tallinnas otsustati võtta kasutusele sid-lõpuline mitmuse osastav ja lühike, ilma käändelõputa sisseütlev. Aasta hiljem toimunud keelekonverentsil Tartus arutati võõrnimede ja võõrsõnade õigekirjutuse küsimusi. Konverentsidel tekkinud tulemused võttis kokku Johannes Voldemar Veski. Esimene õigekeelsussõnaraamat nimega „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat” ilmus aastal 1918.